Urmas Alenderi lugu „Võta mind lehtede varju“ tuleb mulle meelde alati kui vaatan koduaknast välja. See pihlapuu on olemas tegelikult kui ka metafooriliselt. Kuulake lugu, saate aru.

Ma tahaks juba nii väga laulda hoopis kodulaulu aga kuidagi on nii, et selle laulu laulmist pean koguaeg edasi lükkama. Eelmisel nädalal teavitas põrandamees, et ta peab vahepeal mingit mõisa tegema ja et sellega läheb tal kaks nädalat, siis ta tuleb tagasi, teeb nädalaga minu põrandad korda. Minu lihtne matemaatika ütles, et siis on maalrile nädal kaks ja ma võin sisse kolida. Aga eile teavitas Põranda Kalle jälle, et läheb veel kaks nädalat. Kõik seisab tema taga, ja no ajab veitsa närvi.  No sellest esimesest septembrist sai nagunii juba lihtsalt september. Nüüd siis oktoober. Äkki.

Aga ma olen vahepeal targaks saanud. Mis ma tean kõveratest akendest, seintest, põrandast, liistudest ja värvist. Panen punktidena kirja siis on endal ka lihtsam järge pidada:

• Kõveraid seinu on mõistlik värvida, sest tapeetimine võib osutuda keeruliseks

• Kõveraid seinu ei ole mõtet sirgeks ajada. Kui tahad sirgeid seinu siis osta valge karp uues majas

• Võimalusel tasub taastada vanad laudpõrandad. Seda saab teha nii, et vana põrand võetakse ülesse, lauad puhastatakse ja pannakse maha tagasi (aeganõudvam ja kallim – kindlasti ka parem - võimalus) või siis nii, et lihvitakse ilma ülesvõtmata (soodsam, kiirem ja ka väga hea lahendus). See mida eelistada oleneb põranda seisukorrast. Minul on tublid põrandad, ohtra soomepapi ja vineeriga kaitstud, et ajahammas peale ei hakkaks. Igasugused vanad naelaaugud ja oksakohad teevad põranda ainult erilisemaks.

• Sama asi on ka akendega, mida vähem on eelmine omanik vaeva näinud seda parem. Minu aknad olid nii mitmeid kordi ülevärvitud ja see oli puiduosa kenasti kaitsnud ilmastiku ja muu sellise eest.

• Põrandaliistud on selline asi millega enamasti ei osata arvestada ja üllataval kombel on nad väga kallid ja samuti on tööraha üsna märkimisväärne. Seda muidugi eeldusel, et seinad ja põrandad on kõverad! Mitte ükski ehitaja ei taha seda tööd vastu võtta tükitööna, vaid ikka tunnihinnaga. Ma ei tahtnud kohe üldse nõus olla aga ei jäänud mulgi muud üle. Liistud tasub värvida enne mahapanemist (seal on ka teistsugune arvamus) ja liimiga. Nii pidi jääma kõige kenam. Ja siit tõeline pärl. Liistud on vaja panna ära enne viimast kihti seinavärvi. Seda siis selleks, et seinakõverused jätavad seina ja liistuvahele „augud“ ja neid auke on võimalik värviga täita. No päris värviga neid ei täideta aga põhimõte on küll selles, et „vead“ saab värviga ära peita.

Muud polegi. Olen oma väikse peaga joonistanud kamorka riiulisüsteemi ja köögilahendust. See on rohkem nii endale, sest päris joonised teeb ikkagi asjatundja Hanna. Hanna joonistas vannitoa kapilahenduse ja ma olen täiesti kindel, et ta loeb mu mõtteid. Ahjaa, ma lugesin Hanna tehtud elektrijoonisel üle ka vajalikud pistikud ja stepslid. Seal tekkis paar küsimust ja üks oli selline, et miks on vannitoas kaks stepslit. Hanna ütles, et kui sina juukseid kuivatad, siis mees saab samal ajal habet ajada. Nii armas, Hanna ikka usub, et ma lähen mehele ka kunagi :) Mu ema küll nii optimistlik ei ole. Mina tahaks kõigepealt ise sisse kolida. Äkki siis oktoobris.