Tühi kott ei seisa püsti

Istun kodus, ümmarguse laua taga. Kuulan Smilersit, kes kuulab Lenny Kravizit. Ljuba, ma natuke mõistan mis sind võlus ;) Laual põleb küünal, teine aknal. Küünlaid peab põlema alati kaks, lugesin kuskilt. Ei tea miks. Võibolla sellepärast, et enamik asju on paaris paremad. Võibolla ainult 7 Pöialpoissi on väike erand; samas ega see imekaunis Lumivalguke neile ilmaasjata ei saadetud. Et oleks paaris arv. Väga lihtne seletus.

Loodus tühja kohta ei salli. Ma pole kindel, et see on koht kus loodust süüdistama hakata. Inimesed ei näita tühja koha osas just sooje tundeid ja neis ei teki usaldustunnet. Miski peab ju valesti olema. Kui ma oma kodu esimest korda nägin, siis ma ei suutnud uskuda, et selline korter (tollel hetkel totaalne peldik) on müügis ja mitte keegi ei ole teda veel endale tahtnud. Kuhu see koer maetud on? Kas siin on midagi nii halvasti, ja kõik teised inimesed näevad seda kohe või teavad seda lihtsalt. Ehituslikust seisukohast süstis minusse usku Margus. Kummardus kenasti minu kohale (ta on kaks meetrit pikk!) ja ütles (kõmisevalt sosistades) „Inks, kui saad, võta ära“. Sain aru, et tõenäoliselt lagi mul sisse ei kuku ja põrand mäda ei ole. Asukoha osas andis kinnitust ema, kes on Kalamajas elanud ning Kaili, kes on kahe käe ja jalaga Kalamaja fänn. Sain neid kinnitusi mitmest kanalist, aga mis peamine kõhus oli nii õige tunne, ja kui keegi olekski öelnud, et kle kammoon, siin on see ja see valesti, ma poleks oma suurest vasikavaimustusest seda ise märganud ja ma oleks ka saadud infot lihtsalt ignoreerinud. Seega koera polnud, vähemalt pole ma teda veel leidnud. PS! Ja koera mul ikka veel pole, ta pole minu juurde ise tulnud (kava: võtan koera kui ta „ise minu juurde tuleb“).

Aga see tühjakoha kartus on teema. Kui ma Soomes elasin ja seal Helsingi kesklinnas autot parkisin, siis alati kui oli vaba parkimiskoht, ma kahtlustasin, et kindlasti ei tohi sinna parkida. Tegin igaks juhuks veel neljandagi ringi ümber kvartali, veendumaks, et ei ole „paremat“ kohta. Seda mitte leides otsustasin, et eelmine koht oli väga hea. Kui ma aga sinna tagasi jõudsin oli sinna juba mõni Volvo ennast parkinud.  D´oh!!! No ju siis ikka võib siin parkida. Viies kvartaliring või/ja alistumine ja tasuline hotelliparkla (30 eurot öö!).

Poes, vaadake ise ka, kõik inimesed seisavad kramplikult ühes kassajärjekorras. Keegi ei lähe täitsa tühja kassa või väiksema järjekorraga kassa juurde. Mõtlen seal – pikas järjekorras seistes – et ei tea kas see teine on nii aeglane ja Kõik teised teavad seda. Ja kassavahetamise osas on mul ebausk. Kui ma seda teen, siis on keegi unustanud oma kurgi kaaluda ja tädi kaob seda kaaluma, või ei ole Tide pakil loetav triipkood. D´oh!!!

Käisin spinningus. Seal on võitlus rattapärast. Kes ennem sisse saab, saab ka parema ratta. Mis sest et kõik on ühesugused ja asukoht pole ka teab mis teema. Aga, võta näpust. Mina, viisaka inimesena, ei trügi ja astusin sirge seljaga mõnusa asukohaga ratta juurde ja hakkasin seda seadistama. Ise veel mõtlesin, et ei tea miks seda keegi ei võtnud ja ... D´oh!!! 

Kui mees on 27+ ja vallaline. Midagi peab tal ju viga olema! Ja kui suuremat sorti uurimustöö tulemusel ilmneb, et kunagi ülikooli ajal tal oli pikem suhe, aga nad kasvasid lahku, siis üks õige Eesti tüdruk mõtleb Jumal tänatud! Ja kui tüübil on veel peale seda ka olnud miski olematu suhe, siis on põhimõtteliselt broneering eluks tehtud. Olenemata ka sellest, et me saame rääkida olematutest ühistest vaadetest, huvidest ja miks ka mitte armastuse puudusest. D´oh.

Ja kuulge, me ei võta ju ka kunagi viimast kommi, koogitükki, veini pudeli lõppu. Meile ei meeldi tühjus.

Elu Bullerby külas, iga lapse unistus.

Mul on nii mitu teemat millest olen tahtnud juba ammu kirjutada. Aga selle kirjutamisega on nii, et kui tähtaega ees pole, siis ei juhtu ka enne tõelist inspiratsiooni puhangut mitte midagi. Või piisab ka sellest kui keegi torkab, et kle sa võiks ikka tihedamini oma blogisse kirjutada. See annab jälle motivatsiooni. Ja eks ma seda ju ikka iseendale ja oma sõpradele teen. Viimane postitus kodusoojusest sai nii vähe lugejaid, et ma kurtsin siirast muret ka Arsile. Mis ta ütles? Ta on Arsi, mis ta ikka ütles. Ütles, et Ingrid sa kirjutad kodusoojusest?, keda see huvitab!, kirjuta seksist!. Nii ütleski. Siga.

Ma ikka usun, et on veel mõned teemad, mis mu sõpradele korda lähevad. Näiteks see, millega me siin Kalamajas õigupoolest tegeleme. Jah, see on väga hea teema, sest minu käest küsitakse koguaeg, et aaa tore, aga millega sa siis muidu tegeled. No see on see selline küsimus, et kas mul on mingi tohutu hobi, või kuulun kuskile organisatsiooni või käin kirikus vms, ma ei tea mida nad mõtlevad, aga iga jummala kord mul on tunne, et peaks midagi valetama. Et kuidas muidu ma siin need päevad õhtusse veeretan, ise mitte midagi ei tee. 

Me elame Bullerby küla elu. Täiega. Alustades sellest, et hommikul kell 8 saame me Nelega maja ees kokku ja lähme koos tööle (nii väga tahaks kirjutada kooli, kõlab kuidagi paremini ... täiskasvanud inimesed saavad maja ees kokku, et minna koos tööle?... jala). Meil on kena komme. Kui saapaid hakkame jalga panema siis helistame. Või noh, enamasti helistab Nele. Ta veel siin kurtis, et tema võiks minna juba 7:50 välja, aga mina pole veel valmis. Muidugi ma pole valmis. Kes mind vähegi tunneb teab, et 7:50 (eeldusel, et start on 8:00) ma kuivatan juukseid, pesen hambaid, söön võileiba ja joon kohvi, pakin asju, teen voodit, otsin telefoni, panen riidesse ja teen veel mõnda asja, seda kõike samal ajal. Multitasking. 

 

Värvikas pilt. Mulle meeldib.

Mida Bullerby külas veel tehti? Käidi üksteisel külas. Seda Me Teeme. Kui on sõbrapäev, siis on sõbrapäev koos filmivaatamisega (mis sest et filmi ei vaadanud keegi), kui on Vastlapäev, siis sööme Hernesuppi (mina hetkel keedan ja paar päeva varem keedetud testsupp sai superhea, Arsi noogutab; võistlussupp sai ka, maitsesin). Ja kui me kelgud saame, siis lähme kelgutama. Kui on vaja tüdrukute juttu rääkida, siis selleks sobib kõige paremini  brunchitamine ja mulle meeldib öelda emakeeles „Laupäeval peab hommikusöök kestma kella neljani!“. No ja seda mitmel põhjusel. Üks neist võib olla superäge Mutant disco ja sellele järgnev Vabandus. Kui lõputust tantsimisest isu täis saab tuleb võtta paar telefonikõnet ja kogu kaader kokku saada, et siis sammud koos Kalamajja seada. Keegi ei tohi maha jääda. Koos tulime, koos lähme. (Väike quote nädalavahetuse allüürnikule „Ei, minu juurde sa teda ei too“ LOL)

Pean lausa uuest lõigust alustama. Loetlemine jätkub. Teatriõhtud. Nii teleteater kui päris teater. Minule tutvustati klassikat „Armastus kolme apelsini vastu“. Jah, ma ei ole seda varem näinud! Siis kui teie oma mummides Eesti peredes väljendeid kogu eluks õppisite (Ööd on meil mustad) vaatasin mina ei rohkem ega vähem kui Soome meelelahutusgiganti Speden Spelit. Ja üha raskemaks läheb mul tõestamine, et ma tegelikult ka olen eestlane. Aga päristeatrisse orkunnisin ma meid NO-sse. 

No ma youtubetasin ise ka vanadeaegade mälestuseks. Tsiisas! :)

Vabariigi Aastapäeval on meil ammuilma väljakujunenud traditsioon. Sellel päeval süüakse pannkooke, mida tuleb teha koos ja südamega. Kõiki asju peab meie külas tegema südamega. Kõiki. Me teeme asju südamega ja kogu südamest. Ja koos.