Üks punkt koera kasuks (hetkeseis 1*:1 000 001)

Ma poleks (Oleks Poleks) pidanud eelmisel korral rääkima suurtest rottidest. Ma tean, et mu ema ütleks praegu: „Ise sõnusid ära“ ja võibolla on tal õigus, sest sõnal on suur mõju. Igatahes, ma ei saanud üks öö üldse magada, mina kes magad kasvõi püstijalu ja ei kuule-näe midagi. Ärkasin öösel , sest kuulsin mingit krabistamist. Olin hästi vaikselt ja ei julgenud isegi hingata. Kindlasti on keegi sisse tulnud ja nüüd sorteerib minu isiklikes asjades, vastik. ... OK, kuulan veel natsa, tundub, et sorteerimine ei käi minu dokumendikapis vaid prügikastis. Pagan, mul on ju igast luuke ja värke lahti, kindlasti on mõni sõbralik hiir leidnud, et sellist lahtist ust oleks patt kasutamata jätta. Häälekähisedes tegin kassihäält, suht piinlik tagantjärgi mõelda. Kassihääl ei aidanud , võtsin kogu oma julguse kokku, libistasin käed teki alt välja ja plaksutasin. See aitas ja mõneks ajaks oli vaikus majas. Mõneks ajaks. Selline trall kordus umbes miljon korda ja ma olin hästi kuri, sest mul oli vaja hommikuks välja magada. Asi kulmineerus sellega, et ma olin 100% kindel, et vähemalt  sada meetripikkust rotti jagavad minu võileivamaterjali võrdseteks osades ja käib ka suurem vaidlemine teemal, kas paprika tekitab kõrvetisi või mitte.

Hommikul, mis ebatavaliselt oli päriselt ka hommikul (vahemärkusena see, et mu ema palus mul hommikut üks päev (või oli see õhtu) defineerida); kell oli igatahes 6:10 ja ma võtsin kogu oma julguse kokku ja ärkasin ülesse. Panin sussid jalga ja olin valmis selleks, et keegi silkab mu jalgade vahelt läbi. Hoidsin kiljumise isu tagasi, varahommik ikkagi ja ega ma metsas ei ela. Olin oma lühikese uneajal näinud ka nägemust, kuidas tegelikult ei ole need rotid, kes krabistavad vaid kassid ja, et kassid kiusasid hiiri. Minu unenäos üks hiir lonkas, vastikud kassid. Suht segane värk igatahes.

Läksin hinge kinni hoides kööki. Olin valmis kõige hullemaks. Aga ei midagi! Mitte midagi! Kõik oli korras, prügi oli kenasti prügikastis, leib laual, paprika ka alles. Ühesõnaga, ma ei tea kas ma hakkan hulluks minema või tuli eelmine omanik Aleksander mind kummitama (ei sõnu ära siin midagi) aga minu köögis polnud ükski näriline käinud.

Ja ma loodan, et see on märk sellest, et ma pean koera võtma.

*koer peab üksi kodus olema ja see ei meeldiks talle

Ajakulg

Ma ei ole Tallinnas kunagi varem kesklinnas elanud. Välja arvatud mõned korrad poliitilises varjupaigas Raua tänaval ja lapseeas hooajati bussijaama vastas väikses rohelises majas. Bussijaama vastas seda maja enam ei ole, seal on nüüd Neste. Alateadlikult ma seal mitte kunagi tankimas ei käi. Ei tundu mõistlik. Mäletan kuidas ma seal majas kartsin rotte, keda ma kunagi ei näinud ja keda tõenäoliselt ei olnud ka olemas, ja seda kuidas antenn katusele pandi. Kaks väga eredat mälestust. No ja ka see, kui ema sõbranna poeg laual lambaadat tantsis ja laud katki läks. Mina süüdi ei jäänud. Mina ju ei tantsinud. Paistab, et aasta võis olla 90.

Tartus, millele olen andnud oma südame, elasin kesklinnas mitmel korral. Mulle meeldis alati see, et sain enamuse asjaajamisest ära ajada jala. Loengud algasid Tiigis, jätkusid Oeconomicumis, sealt edasi Keemia ringi. Söömas sai käia vahepeal kodus ja päevased läbitud vahemaad olid märkimisväärsed. Auto oli mõnel popimal kursavennal aga tihtipeale on seltsis segasem ja äge kursavend pidi oma punase bemmiga üksi sõitma.

Vaatamata sellele, et Kalamajja kolides andsin pühaliku vande jala tööl käima hatata, pole seda siiski veel kordagi juhtunud. Olen teinud väikse edusammu. Eile hilisõhtul ronisin Toopeale ja sealt edasi tööpoole. Vaatasin, et minu kodu-töö tee on umbes 25 minutit jalutamist. Mis saaks olla hommikul veel mõnusam kui värskendav jalutuskäik läbi Tallinna vanalinna. Eeldusel muidugi, et tegemist pole sellise unekotiga nagu mina, kes umbes kaheksa korda kella käuksutab ennem kui päriselt ka ülesse tõuseb. Aga ma teoreetiliselt väga tahaks jala tööle minna. Püüan seda järgmine nädal vähemalt kolmel korral teha. Ok, annan realistlikuma lubaduse- kahel korral. Või vähemalt korra!

Kuidas mulle uues kodus meeldib. Väga meeldib. Mulle meeldib, et mul on vähe asju ja kõik vajalik olemas. Mulle meeldub vanaisalt päranduseks saadud Philipsi makk aastast 89 ja minu enda lindistatud kassett aastast 98. Olin siis 16! Pool elu tagasi olin ma vist suures armuvalus, sest kõik laulud on lääged nagu siirup, mida Soome elades jõin ja mille tõttu peaaegu otsad andsin. Sõbrad on siin suure suuga lubanud, kuidas nad uusi kassette toovad aga siiamaani olen seda sama kuulanud ja tegelt on täitsa värskendav. Ajasrändamine, mis muu.

Õhtud on mõnusad. Kuulan oma kassetti, loen ajakirju ja raamatuid. Telekast ja arvutist ei tunne üldse puudust. Lükkan mõlema ostmist võimalikult kaua edasi. Võib olla oleks tore kui mõni naaber AK-d kutsuks vaatama ;)

  

Vaba Taht Like

Eelmises postituses tähistasin korteri pooleaastast sünnipäeva ja ametlikuks sissekolimise kuupäevaks sai 8.10.11 (uh, oleks võinud ühe päeva oodata, siis oleks päris kipa kuupäeva välja venitanud). Kolimine oli tore ja kiire. Juba õhtul istus trobikond sõpru ümber ümmarguse laua ning tuba oli kenasti korras. Natuke nalja tegi asjaolu, et vannitoal ei ole ust aga ... aga rohkem ma seda teemat ei kommenteeri :) Täna hommikul tulid Haapsalu Uksetehasest uksed ja nüüd on need vaja veel ette panna. Marguselt küsisin, et kas sellega saab hakkama igaüks (tuletan siinkohal meelde, et kirjutasin kunagi „Tee nii palju kui võimalik ise“) ja ta vastas:“ (piiikk mõttepaus) Põhimõtteliselt saab...aga kui tüüp väidab, et see on tal esimene uks (veel pikem mõttepaus) siis ära lase tal seda paigaldada!“. Seega ma otsin endale uksepaigaldajat ja loodetavasti on see mõni külalistest, keda ilmselt häirib kui vetsul ust pole :) Vabatahtlike?

Ahjaa, kui uksi pole siis pole ka millegagi paugutada. Mul ei ole suurt harjumust uksi paugutada aga samas on tore teada, et see võimalus on olemas. Vabatahtlike?

Ootasin päris kaua, et saaksin ise külalisi kutsuda. Ema juurde just naljalt sõpru ei kutsu, talle oleks see kindlasti meeldinud aga pole nagu päris see. Ootasin, et saan kutsuda ja et tullakse. Eriti toredad on spontaansed käimised ja pooleööni meeleiva söömised. Vabatahtlike?

Super Mario

Eile oli väga eriline päev. Korteril oli sünnipäev. Sellele vaieldi küll tugevalt vastu, sest väidetavalt sündis see korter 27 aastat enne mind aga ma sõnastan siis ümber. Korteriga olen ma abielus olnud täpselt pool aastat. Ka sellele võib vastu vaielda, sest me ei ole ju päriselt abielus. Ma olen lepingulises suhtes oma enda koduga olnud täpselt pool aastat. Tean, et isegi üks vaidlev jurist on selle väitega nüüd nõus (Arsi, ära muretse, ma nimesid ei hakka nimetama).

Aga tõepoolest. Pool aastat. Läks pool aastat, et ühest korralikust viinapunkrist sai minu kodu. Nüüd, kui tõesti on asi nii kaugel, et on võimalik sisse kolida, siis ma sellega ülepeakaela ei kiirusta. Nüüd pole enam kuhugile kiiret. Aega on. Tõenäoliselt selles elus, ma enam ema juures ei ela ja see tähendab, et ma päriselt ka saingi suureks. 

Selles elus. Mitu elu meil on? Mitu antakse? Ma arvan, et nii palju kui me ainult ise tahame. Ainult Super Marios on piir ees, kuus elu ja mäng läbi (kusjuures, ma ei ole kindel, et tänapäeval kuus on aga kunagi oli ja siis see lõppes nii totralt, et lihtsalt ei saanud enam edasi mängida, Mario jäi lihtsalt ühte kohta ja edasi ei saanud minna. Suht jama). Täna nädalapärast hakkab mul mitmes mõttes uus elu ja see on ka üks põhjus, et miks ma kolimisega ei kiirusta. Las olla siis kõik juba uus. 

Aga töö ei saa kunagi otsa. Mil iganes, kallis sõber, vajad teraapiat anna teada. Sõber Arsi värvis ühel kenal laupäeval radikatorusid ja leidis, et see on üks tänuväärt töö. Tulemus on kohe näha ja „oled midagi ära teinud“. Otsa värvis veel ühe tabureti aga siis sai aeg otsa. Aga radikate värvimisest. Kui on seinas kenad malmradikad, siis ei maksa kuulata tarkade õpetusi sellest, et neid on keeruline ja võimatu korda teha. Ei ole hullu midagi. Peale mitmeid katseid seda teha lasta võttis Margus asja omale südameasjaks ja tegi lihtsalt ära. Radikad tuleb kõigepealt liivapritsiga puhtaks teha ja siis metallivärviga spreimeetodit kasutades üle lasta. Poest ei maksa küsida radikavärvi, seda on ainult valget ja veel mingit jamat värvi. Minu radikad said metallivärviga (sisse segati mingit asja, mis aitab neil kiiremini kuivada ja teeb värvi vedelamaks) pronksiks ja näevad välja nagu uued. Ja ei olnud ka kallis. Tasub proovida!

Näeme juba õigepea Kalamajas.