Ajakulg

Ma ei ole Tallinnas kunagi varem kesklinnas elanud. Välja arvatud mõned korrad poliitilises varjupaigas Raua tänaval ja lapseeas hooajati bussijaama vastas väikses rohelises majas. Bussijaama vastas seda maja enam ei ole, seal on nüüd Neste. Alateadlikult ma seal mitte kunagi tankimas ei käi. Ei tundu mõistlik. Mäletan kuidas ma seal majas kartsin rotte, keda ma kunagi ei näinud ja keda tõenäoliselt ei olnud ka olemas, ja seda kuidas antenn katusele pandi. Kaks väga eredat mälestust. No ja ka see, kui ema sõbranna poeg laual lambaadat tantsis ja laud katki läks. Mina süüdi ei jäänud. Mina ju ei tantsinud. Paistab, et aasta võis olla 90.

Tartus, millele olen andnud oma südame, elasin kesklinnas mitmel korral. Mulle meeldis alati see, et sain enamuse asjaajamisest ära ajada jala. Loengud algasid Tiigis, jätkusid Oeconomicumis, sealt edasi Keemia ringi. Söömas sai käia vahepeal kodus ja päevased läbitud vahemaad olid märkimisväärsed. Auto oli mõnel popimal kursavennal aga tihtipeale on seltsis segasem ja äge kursavend pidi oma punase bemmiga üksi sõitma.

Vaatamata sellele, et Kalamajja kolides andsin pühaliku vande jala tööl käima hatata, pole seda siiski veel kordagi juhtunud. Olen teinud väikse edusammu. Eile hilisõhtul ronisin Toopeale ja sealt edasi tööpoole. Vaatasin, et minu kodu-töö tee on umbes 25 minutit jalutamist. Mis saaks olla hommikul veel mõnusam kui värskendav jalutuskäik läbi Tallinna vanalinna. Eeldusel muidugi, et tegemist pole sellise unekotiga nagu mina, kes umbes kaheksa korda kella käuksutab ennem kui päriselt ka ülesse tõuseb. Aga ma teoreetiliselt väga tahaks jala tööle minna. Püüan seda järgmine nädal vähemalt kolmel korral teha. Ok, annan realistlikuma lubaduse- kahel korral. Või vähemalt korra!

Kuidas mulle uues kodus meeldib. Väga meeldib. Mulle meeldib, et mul on vähe asju ja kõik vajalik olemas. Mulle meeldub vanaisalt päranduseks saadud Philipsi makk aastast 89 ja minu enda lindistatud kassett aastast 98. Olin siis 16! Pool elu tagasi olin ma vist suures armuvalus, sest kõik laulud on lääged nagu siirup, mida Soome elades jõin ja mille tõttu peaaegu otsad andsin. Sõbrad on siin suure suuga lubanud, kuidas nad uusi kassette toovad aga siiamaani olen seda sama kuulanud ja tegelt on täitsa värskendav. Ajasrändamine, mis muu.

Õhtud on mõnusad. Kuulan oma kassetti, loen ajakirju ja raamatuid. Telekast ja arvutist ei tunne üldse puudust. Lükkan mõlema ostmist võimalikult kaua edasi. Võib olla oleks tore kui mõni naaber AK-d kutsuks vaatama ;)