Köögipool

Iga kodu süda on köök. Seda teavad kõik ja ilmselt see nii ka on. Minu kodu süda on  ...  ma ei tea mis see süda on, aga köök see ei ole. Vähemalt senimaani ei ole olnud. Seda kas minu kodu südameks võib saada köök, vot seda ma ei oska öelda. Ja võib olla on see väga enesekeskne lähenemine, aga miks ei võiks minu kodu südameks olla mina. Ja kui see peaks nii olema, siis on ju lihtne – kui ma olen parasjagu köögis, siis on kodusüdameks köök ja kui ma olen vannis, siis on südameks vannituba.

Ma mõnda aega tagasi lugesin, et see mis ruumid inimene laseb esimesena korrastada näitab nii mõndagi nende iseloomu kohta. Ma enam ei mäleta, mis see point oli, aga midagi see minugi kohta peaks ütlema, sest kõige kiiremini sai lõplikult valmis vannituba, seejärel kamorka. Mind ajas hulluks, et ma ei saanud vannitoas asju panna kappi ja, et mul ei olnud võimalik asju panna kamorkasse süstematiseeritult ja kenasti. See, et ma enam kui aasta pesin vannis nõusid, et ma keetsin umbes 10 kilo kõrvitsa moosi kökatsil üheaugulisel pliidil ja, et mu külmkapp oli ilmselt eluohtlikult vana. See kõik ei olnud minu jaoks põrmugi nii häiriv. 

Soovide pott

Aga nüüd on mul ka ideaalne köök. Kohe päriselt ideaalne. Suured tänud Hannale, ta teab mis teeb. Mul on meeletult palju kapipinda, asjad on kenasti uste taha peitu pandud ja kui ma ainult tahan ja mul parasjagu selline tunne on, siis saan kogu oma nõude kogu välja presenteerida. Ja kui mul midagi on, siis on see väärikas kogu imearmsaid nõusid. Arvan, et vähesed saavad öelda, et nad serveerivad lõunasöögi oma vanavanemate pulmaserviisilt, joovad veini vanavanemate veiniklaasidest ja vihahoos viskavad puruks korteri endise omaniku Aleksandri kruuse. Olgu. Viimast ei ole juhtunud. Pole olnud piisavalt suurt viha või pole olnud tassi käepärast. Aga nõusid olen ma lõhkunud küll, palju. Ja sellest on mul kahju. Ja siis samas ei ole ka, sest väidetavalt toovad killud õnne. Ja kui mul on valida, kas mul on pulmaserviis viie või kuue inimese oma, siis pole pikka mõtlemist. Olen valmis kogu kapi sisu põrandale tõmbama. Vajadusel. Ja seda ikka selleks, et olla meeletult õnnelik.

Me ei oska igavalt elada.

Ma kirjutasin selle postituse valmis 31.12. Samal ajal kui tegin aastavahetuseks vanakooli vahvleid. Ei teagi, miks see ülesse panemata jäi, aga selline ta igatahes tuli. PS! Täitsa muutmata kujul.

Vahvlivärk

Täna on aasta viimane päev. Ma saan aegajalt pähe, et ma oma blogisse mitte midagi ei ole kirjutanud. Ja siis ma muidugi ka alati luban, et kohe kirjutan. Aga mul ei ole olnud aega. Ma ei tea kuhu see aeg läheb, sest ma ei tee ju mitte midagi :)

Aasta lõppedes tehakse ju ikka kokkuvõtteid, loetakse tibusid või nii (ma ei saa aru, miks neid alati kevadel peab lugema). Minul ei ole väga palju kokku võtta. Ütlesin juba sügisel, et ma ei ole see aasta midagi Ära Teinud. Ma ei ole nullist ülesse ehitanud elu, korterit; mul ei ole sportlike saavutusi, raamatuid olen ma maru vähe lugenud; koera ei ole ma ka võtnud, muust rääkimata. Samas mulle tundub, et sellel aastal olen ma ära teinud väga palju iseenda jaoks ja natuke ka teiste jaoks.

Mis sellest aastast meelde jätta: Jaanuarikuine legendaarne Mutant Disko, Juu Jääb, kursuse kokkutulek Pärnus, RHCP kontsert lauluväljakul (konsa oli nagu oli, aga sain sealt endale uue väga kalli sõbra),  tüdrukute väljasõit Pärnusse, puhkus saarel, Tõrva, maaelu Lius, mitmed kontserdid ja teatrikülastused, vabatahtliku töö PÖFF-is ja võitlus rottidega. 

Ja siis minu kulinaarne saavutus. Mul on uus armastus. Kõrvits. Konkureerib tatrapudru, võileibade ja praemunaga. Ma oskan teha kõrvitsasuppi, moosi!, kõrvitsaga omletti, tatraputru ja ma kindlasti leian talle veel kasutust. Lihtsalt suurepärane kollane pallike, mis pakkus mulle terveks sügiseks tegevust. Nele kommentaar: „Ei noh, mul on hea meel, et sul see kõrvits on.“

Ma annan iga aasta lubaduse. Olla parem kui eelmisel aastal. Ma ei muuda seda.

Supermõnusat uut aastat!

Ahjaa. Kõige tähtsam läks meelest. Aa, pagan. Ma ei tea, kas ma tohin sellest kirjutada, äkki see on saladus. Eee. Üks sõber siin ostis ka korteri, sellise peldiku ;)

No ja siis teine oluline asi. Ka läks meelest. Ma ei ole enam poisike :)

Kuidas elada.?!,

Mis on elu mõte? Kui mu kodu eelmisel aastal sissekolimisvalmis sai ei läinud kaua, et ma suutsin ära defineerida selle, mis on elu mõte. Või õigemini, millal ma tean, et olen oma elu õigesti elanud. Ja kui te nüüd arvasite, et ma oma elu mõtte siia kenasti letti jahvatan, siis ei, seda ma ei tee, küll aga kirjutan ühest oma suurest armastusest. Hommikusöögist.

Ma ei ole kohe üldse hommikuinimene. No kohe üldse mitte. Või tegelt ei ole ma ärkamise inimene, seda tunnet mida kellahelin minus tekitab ei ole võimalik kirjeldada. Olen koguaeg öelnud, et minu päeva kõige raskem osa on voodist magamistoa ukseni. Sealt edasi on kõik heasti. Ja just seepärast, et ma ei ole hommikuinimene on eriti keeruline seletada, kui väga ma armastan hommikuid. 

Ma tõesti armastan hommikuid, ja eriliselt armastan ma laupäeva hommikuid. Ma juba reedel olen natuke elevil, teen ettevalmistusi, et see hommik oleks ideaalne. Ja ideaalseks teeb selle sõbrad ja hästi ettevalmistatud hommikusöök. Süüa peab olema palju ja head. Loomulikult minu lemmikud võibkud, siis kindlasti ka munad, mõnikord pudrud, pannkoogid, värsked saiakesed. Ja presskannus valmistatud kohvi. See hetk kui ma ise selle kannu lauale tõstan, selles on midagi täiesti võluvat. Sööma peab kaua ja mõnuga. Samal ajal saab lobiseda möödunud nädalast, eelmisest õhtust, nädalavahetuse plaanidest, elu mõttest ja kõigest mis südamel.

Vahest on mõned suvehommikud sellised, et keegi ei pane väikest veini pahaks. Tervitused kosmosesse sai saadetud Pärnust.

Millal tuleb armastus

Sain läbi loetud Tõe ja Õiguse esimese osa. Kohe kohe alustan teisega, ja ei ole kaugel aeg, kui olen läbi lugenud kõik viis osa. Miks see oluline on. No on. Tõest ja õigusest pärineb kuulus Tammsaare lause „Tee tööd näe vaeva, siis tuleb armastus“. Ja täiesti kummalisel kombel kasutame me seda lauset pea alati vales kontekstis, või vähemalt olen mina seda alati valesti kasutanud. Arvasin, et kui teed tööd, näed vaeva, siis oled välja teeninud armastuse ja siis ta tuleb. Ma ei tea mismoodi ta täpselt tulema peaks, pole selle üle just liiga palju juurelnud, aga see pole ka oluline. Aga see lause tähendab hoopis midagi muud, midagi palju paremat. Teed tööd, näed vaeva, siis tuleb armastus loodu vastu. Ja just selle pärast innustan ma alati kõiki enda kodu loomisel kaasa lööma. Ja ma ei pea kaasalöömisele all silmas kõrini tsemendis olemist, vaid panustamist kohtades, kus see on võimalik. Minu puhul siis orkunnimine aka projektijuhtimine.

Mis mood see on, et tüdrukud peavad alati kaitses olema

Olin sellel suvel  Lius, Kirsi ja co suvekodus. Ja siin tunnen ma seda armastust. Tean, et enne seda on siin kõvasti vaeva nähtud, kui mina siin kummikute ja kleidiga mere äärde sain jalutada, värsket kartulit noppida, poistega jalgpalli mängida (seisud ei ole tasavägised), mustikaid korjata, kaua magada, suitsuliha süüa ja palju muud maa-asja teha.

Jah, sain kinnitust. Ma tahan elada oma kodus, aga suvekodu oleks imeline.

Kord ja kohus

Loen hetkel Tõde ja Õigust ja mul on tunne, et tõde ja õigus on vaja tõesti jalule seada. Google analyticsist näen ma milliste märksõnade abil minu blogini jõutakse, mitu külastajat on päeva, nädalas, kuus, aastas. Enamasti on need märksõnad sellised lihtsad, seotud otse minuga -  „ingrid prinsthal“, „ingridi blogi“, „kalamaja kodu emotsioonid“; ja siis on minuga mitte seotud märksõnad – „kalamaja kohvikud“, „kalamaja“, „kaltsukad kalamajas“ Google mootorid siis suunavad lugejaid minu blogisse. Aga tõde ja õigus? Jah! Keegi on googeldanud „sassis kodu“ ja „tal on kodu sassis“ ning jõudnud Minu Blogini. Ma ei saa aru kuidas see võimalik on. Vähe sellest, et see ei ole ei tõde ega õigus, aga see pole ka õiglane. Sassis kodu. Päh. Mulle meeldib koristada*, see on minu jooga. 

No mitte päris nii, palun.

Olen palju koristamise teemal vaidlema pidanud. Alustades selles, et osadel inimestel on korrast ja puhtusest minust erinev arusaam; osad inimesed ajavad klassikalist jura teemal naiste-meestetööd. Ok, ma olen nõus, et naise panus võiks olla seal suurem, aga no kuulge, mehed juba viimased 20 aastat ei ehita ise maja, paranda autot, tee elektritöid (minu vanaisa korra proovis, ise. Minu toas oli peale seda valge tapeet musta plahvatus kujundiga), ka ei pruugi nad olla need, kes suurema tüki leivast lauale toovad. No ja siis teema koos tegemine. Miks ei võiks olla nii, et tehakse koos kõik korda, siis on ühel samal ajahetkel kõik mõnus, mitte nii, et ühe „osa“ on tehtud, aga mujal on ikka mitte korras (loe: sassis). Ja siis minu personaalne kiiks süsteemiga. Mul on oma koristussüsteem ja seda oleks tore austada kui pakkuda ennast appi koristama. Päriselt. Kord peab majas olema. Ka koristamisel.

Ülepeakaela arvan, et koristamine õpetab järjepidevust ja kannatlikkust. Koristamine on nagu suhe. Nii paarisuhe, kui ka sõprussuhe. Sellega peab koguaeg tegelema. Kui käest ära lasta, siis on seda korda juba oluliselt keerulisem looma hakata. Seda peab tegema tasapisi ja koguaeg, vahel natuke põhjalikumalt. Paarisuhtes on see „natuke põhjalikumalt“ näiteks ainult kahekesi olemise aja organiseerimine, õhtusöök küünaldega või üllatus linnast põgenemine pikale nädalavahetusele. Peaasi, et tagasi tulles oleks kodu korras. Siis on alati hea tulla.

*PS! Nele on kümme korda hullem (:

Koeraarmastus

Olen terve oma elu endale tahtnud koera. Mäletan, kuidas ma kümme esimest eluaastat iga jõul ennast maga nutsin, sest Jõuluvana oli mind jälle alt vedanud. Ma tahtsin koera nii väga, et ma lõpuks valetasin kõikidele oma koolikaaslastele, et mul on kodus koer, kelle nimi on Lessi (sellel ajal oli Lessi raamat ja filmid ülipopid, popim kui Facebook praegu). Lõpuks ma ta ka sain. Peppi. Ma ei mäleta mida ma eile sõin, aga ma mäletan kuidas ta meie koju tuli ja ma mäletan selgelt seda tunnet, kui ta esimese öö minu voodis magas. Peppi tuli meie koju koerte varjupaigast, seda lihtsalt põhjusel, meil oli seal käpp sees. Enne Peppi leidmist käisime varjupaigas ka teisi koeri vaatamas. Minu koeraarmastus oli pisut ebarealistlik. Ühel korral püüdsin veenda oma peret võtma koera, kes mind käest näksas (lisaks sellele oli ta üheksa aastane, kummaliselt inetu välimusega ja lastevihkaja) ja teisel korral koera kellel oli kolm jalga. Ilmselgelt sai tõestust, et armastus on pime.

Koeralugudest mul puudust ei tule. Näiteks jäeti mind pisikesena Õismäe Kullerkupu poe ukse taha ootama (siis olid teised ajad) ja kui ema välja tuli, nägi ta minestavaid mutikesi ja appikarjuvaid noori emasid, keegi ei julgenud ennast liigutada; mina väänasin rahulikult ukse taha ketti pandud rotveileri nina. Kreekas puhkusel olles palus minu sõbranna Helene, et ma ei laseks hulkuvatel koertel ennast närida (see oli osa mängust) ja ettevõtte suvepäevadel hüppas mulle kallale suur Huski, kellel olid õnneks nürid hambad ja pääsesin „ainult“ väga korraliku muljumissinikaga. Olen korduvalt koerte kaklustele kättpidi vahele läinud, ühel korral lükkasin suurele koerale käe kurku, et oma Peppi sealt kätte saada. Mina pääsesin ehmatuse, Peppi tükiga tagumikust. Pulmadeks saab terveks, lohutasin teda arsti kabinetis. Nalja ta ei mõistnud, ilmselt valu pärast. 

Oma täiskasvanu elus pole mul koera olnud. Põhjused on erinevad, kuid hetkel need, et minu koeraarmastus on realistlik. Ma ei saa võtta endale lastevihkajast näksijast kolmejalgset koera, sest mul ei ole temaga tegelemiseks piisavalt aega. Ma ei taha, et ta oleks päevad läbi üksi kodus, mossitaks ja ootaks.

Samas on minu usk kõikuma löönud. Mul oli hiljuti käsil pilootprojekt. Minu hoole alla oli antud pisike 2600 grammi kaaluv seitsme aastane Moskva Toi Terjer. Lõpuks jäi mulle ta tõug ka meelde, mis on hea, sest ühel korral mu käest tänaval küsiti, et oi nii nunnu koer, aga mis tõugu ta on? Krants, valetasin. „Tõesti, krants?!, näeb nii tõukoera moodi välja“. Mina: „Jah, ei, krants!“. Mul oli lihtsalt piinlik öelda, et ma ei hooli ta tõust, ma hoolin sellest, et ta liputab saba kui ma talle hambaid näitan (naeratan), et ta kilkama hakkab kui ma koju tulen, et ta hommikul kaissu tuleb kui ma kutsun ja et ta hindab seda armastuse asja mida ma talle pakun. Tema pilgust on juba natuke isegi näha, et kuulge lõpetage ära, see armastuse asi on tore aga ma olen juba veitsa vässu sellest. Ma läheks natsaks koju tagasi, saaks legomeestega vastu pead ja puhkaks sellest nunnutamisest.

Tulnukkoer Kuki ja kaks tüdrukut. Kalamaja esik 2012.

Aga suur küsimus. Kas on võimalik hoolitseda koera eest nii, et ta tunneks, ennast esmatähtsana, ja et ta maha ei pissiks suurest hädast. On, ja ei ole ka. Ma sõitsin iga lõuna autoga koju, et teda välja lasta, sest tal on pähkelpõis ja ilmselt larbib ta vett päris korralikult. Oluliselt rohkem pidin oma käike läbi mõtlema, aga tuleb siiski tunnistada, mitte midagi pole jäänud tegemata, ja koer oli ka õnnelik. Kõik on lihtsalt planeerimise küsimus. Seega olen koeramõttele oluliselt enam avatud.

Kui ta minu ellu peaks tulema, ma annan meile selle võimaluse.

Aprill.

Mul oli tänase päeva puhul plaanis kirjutada pikk ja ülevaatlik lugu. Aga kell on palju, pikk nädalavahetus on seljataga, seega teen kiirelt.  

Täna on väga eriline päev. Täna, täpselt aasta tagasi astusin üle notaribüroo läve. Selg ei olnud sirge, pea ei olnud kammitud. Ma olin väsinud. Ma olin ootamisest nii väsinud, et maakler küsis üllatunult, kas sa maganud ka oled. Ei! Mina, kes ma magan ideaalselt kasvõi Mutant Discol, ei saanud sellel kahel nädalal, mis tundus nagu kaks aastat, peaaegu üldse. Mul oli sees pabin, et midagi võib nässu minna. Ma pole ennast mitte kunagi muretsejaks pidanud, aga mul oli vaja 7 asja ennem korda saada kui müüja ümber mõtleb (mida ta umbes kahel kuni kaheksal korral ka tegi). Mõistsin, et kui sellel kahel nädala midagi metsa läheb, siis ... ma isegi ei taha mõelda, mis siis oleks olnud. Täitsa teine elu, ilmselt. 

Nädal peale notarit sõitsin Kaheks nädalaks Vietnamisse. Mul oli hea meel, et sain kogu sellest trallist ennast täitsa välja lülitada. Teadsin, et kui tagasi tulen, on mul projekt, mis vajab lahendamist ja kus minul on roll. Ma ei oodanud Eestisse tagasi tulemist, Vietnam on selleks liiga võluv. Aga koju oli hea tulla. Ka juba seetõttu, et oli kevad. 

Täna ma korteri sünnipäeva ei pidanud. Ametlikult vähemalt mitte. Küll on aga toimunud mitteametlikke kokkusaamisi. Seda nii mängu-, filmi- kui ka  jutuõhtutena. Mis sest et esimest kahte me pole kunagi teinud, see tähendab, et mänginud ei ole ja filme pole vaadanud...vähemalt siis mitte kui on olnud ametlik mängu- ja/või filmiõhtu. Küll aga oleme auga hoidnud kõrgel jutuõhtute lippu. 

Ma panin tüdrukule nimeks Marianne. Nüüd ütlen talle igal hommikul Tere Marianne. Marianne leidis täna endale kindla koha, koha elus.

Täna oli, sünnipäeva puhul, tööpärastlõuna. Väike Siim ja Rainer tulid külla, võtsid kaasa tööriistad, hea tuju, paar õnnestunud nalja ja entusiasmi. Mina kostitasin neid makaronidega (maakeeli Pasta Carbonara), Nele jäätise ja küpsistega. Mis me õppisime? Naistel ei tohi lasta mõõta pildikõrgus-laius parameetreid; hea sõbraga ei tohi minna koos keldrisse (Siim tegi nalja ja ehmatas mind; mina lõin endale ise võtmega vastu hammast); Ott Lepland on Aasta mees, või oli see Koit Toome ja Birgit Õigemeel tutvus oma uue peikaga aasta alguses, aga päris ühise kodu ostsid nad alles paar kuud tagasi (trikiga) (Siim luges AnneStiili) ning kindlapeale õppisime seda, et meie Nelega oleme Pipid. 

Kallid Sõbrad. Kõigile supersuur tänu, kes sellel aastal on jaksanud ära kuulata mu lood kipsist, kruvist, aknaklaasist, puituksest, põrandaõlist, nefriidi rohelisest, valgustitest, radikavärvist, vannisegistist, kamorkariiulist ja korteriühistust. Nüüd räägin päiksevarjudest seintel, sokkis üle laudpõranda kõndimisest, vannimõnudest, laupäeva hommikutest ja kohvilõhnast, iseparandatud fonolukust, öökapiraamatutest ja kodusoojusest.

"Oota, ma logistan siin selle telefoniga, äkki saad siis sisse?!"

"Eih, pean ikka alla lippama". AGA nüüd enam ei pea, parandasin ära. Täitsa ise. Pipi, mitte Annika ikkagi :)

Ootan Teid külla, nagu alati.