Köögipool

Iga kodu süda on köök. Seda teavad kõik ja ilmselt see nii ka on. Minu kodu süda on  ...  ma ei tea mis see süda on, aga köök see ei ole. Vähemalt senimaani ei ole olnud. Seda kas minu kodu südameks võib saada köök, vot seda ma ei oska öelda. Ja võib olla on see väga enesekeskne lähenemine, aga miks ei võiks minu kodu südameks olla mina. Ja kui see peaks nii olema, siis on ju lihtne – kui ma olen parasjagu köögis, siis on kodusüdameks köök ja kui ma olen vannis, siis on südameks vannituba.

Ma mõnda aega tagasi lugesin, et see mis ruumid inimene laseb esimesena korrastada näitab nii mõndagi nende iseloomu kohta. Ma enam ei mäleta, mis see point oli, aga midagi see minugi kohta peaks ütlema, sest kõige kiiremini sai lõplikult valmis vannituba, seejärel kamorka. Mind ajas hulluks, et ma ei saanud vannitoas asju panna kappi ja, et mul ei olnud võimalik asju panna kamorkasse süstematiseeritult ja kenasti. See, et ma enam kui aasta pesin vannis nõusid, et ma keetsin umbes 10 kilo kõrvitsa moosi kökatsil üheaugulisel pliidil ja, et mu külmkapp oli ilmselt eluohtlikult vana. See kõik ei olnud minu jaoks põrmugi nii häiriv. 

Soovide pott

Aga nüüd on mul ka ideaalne köök. Kohe päriselt ideaalne. Suured tänud Hannale, ta teab mis teeb. Mul on meeletult palju kapipinda, asjad on kenasti uste taha peitu pandud ja kui ma ainult tahan ja mul parasjagu selline tunne on, siis saan kogu oma nõude kogu välja presenteerida. Ja kui mul midagi on, siis on see väärikas kogu imearmsaid nõusid. Arvan, et vähesed saavad öelda, et nad serveerivad lõunasöögi oma vanavanemate pulmaserviisilt, joovad veini vanavanemate veiniklaasidest ja vihahoos viskavad puruks korteri endise omaniku Aleksandri kruuse. Olgu. Viimast ei ole juhtunud. Pole olnud piisavalt suurt viha või pole olnud tassi käepärast. Aga nõusid olen ma lõhkunud küll, palju. Ja sellest on mul kahju. Ja siis samas ei ole ka, sest väidetavalt toovad killud õnne. Ja kui mul on valida, kas mul on pulmaserviis viie või kuue inimese oma, siis pole pikka mõtlemist. Olen valmis kogu kapi sisu põrandale tõmbama. Vajadusel. Ja seda ikka selleks, et olla meeletult õnnelik.

Me ei oska igavalt elada.

Ma kirjutasin selle postituse valmis 31.12. Samal ajal kui tegin aastavahetuseks vanakooli vahvleid. Ei teagi, miks see ülesse panemata jäi, aga selline ta igatahes tuli. PS! Täitsa muutmata kujul.

Vahvlivärk

Täna on aasta viimane päev. Ma saan aegajalt pähe, et ma oma blogisse mitte midagi ei ole kirjutanud. Ja siis ma muidugi ka alati luban, et kohe kirjutan. Aga mul ei ole olnud aega. Ma ei tea kuhu see aeg läheb, sest ma ei tee ju mitte midagi :)

Aasta lõppedes tehakse ju ikka kokkuvõtteid, loetakse tibusid või nii (ma ei saa aru, miks neid alati kevadel peab lugema). Minul ei ole väga palju kokku võtta. Ütlesin juba sügisel, et ma ei ole see aasta midagi Ära Teinud. Ma ei ole nullist ülesse ehitanud elu, korterit; mul ei ole sportlike saavutusi, raamatuid olen ma maru vähe lugenud; koera ei ole ma ka võtnud, muust rääkimata. Samas mulle tundub, et sellel aastal olen ma ära teinud väga palju iseenda jaoks ja natuke ka teiste jaoks.

Mis sellest aastast meelde jätta: Jaanuarikuine legendaarne Mutant Disko, Juu Jääb, kursuse kokkutulek Pärnus, RHCP kontsert lauluväljakul (konsa oli nagu oli, aga sain sealt endale uue väga kalli sõbra),  tüdrukute väljasõit Pärnusse, puhkus saarel, Tõrva, maaelu Lius, mitmed kontserdid ja teatrikülastused, vabatahtliku töö PÖFF-is ja võitlus rottidega. 

Ja siis minu kulinaarne saavutus. Mul on uus armastus. Kõrvits. Konkureerib tatrapudru, võileibade ja praemunaga. Ma oskan teha kõrvitsasuppi, moosi!, kõrvitsaga omletti, tatraputru ja ma kindlasti leian talle veel kasutust. Lihtsalt suurepärane kollane pallike, mis pakkus mulle terveks sügiseks tegevust. Nele kommentaar: „Ei noh, mul on hea meel, et sul see kõrvits on.“

Ma annan iga aasta lubaduse. Olla parem kui eelmisel aastal. Ma ei muuda seda.

Supermõnusat uut aastat!

Ahjaa. Kõige tähtsam läks meelest. Aa, pagan. Ma ei tea, kas ma tohin sellest kirjutada, äkki see on saladus. Eee. Üks sõber siin ostis ka korteri, sellise peldiku ;)

No ja siis teine oluline asi. Ka läks meelest. Ma ei ole enam poisike :)