Laupäev oli selline päev, et olime Margusega plaani võtnud prügivedamise. Margus arvas, et minust ei ole seal küll väga palju abi ja mainis koguni miskit morsikannu hoidmisest, aga ma usun, et suutsin ennast parimast küljest näidata. Seda prügi ausalt öeldes nii palju ei tundunud alguses olevadki, aga lõpus tuli välja, et üle poole tonni. Prahi alt tulid välja ka veel mingid nõude kastid…vaja taaskasutusse viia. Need samad, mis olid kenasti kastidesse pakitud, ei tea kus nad siis redutasid, kui ma kõik kastid Relluga autosse tassisin, Uuskasutuskeskuses üle ukse andsin, sealt ühe raamatu ja kaks tugitooli ostsin. Vaatab, võib-olla see nädal jõuan ära viia.
Prahi viisime Margusega Paljasaare prügimäele. Margus ei tahtnud mind sinna üldse alguses kaasa võtta, ei pidavat ei tea mis äge koht olema. Mu meelest polnud kohal häda midagi, aga sealne töötajaskond oli küll väga agar-ogar. Igatahes Margus ütles, et need on siin töötajad, nad sorteerivad prügi. Olen nõus, et nad sorteerivad prügi, aga ma ei tahaks hästi nõus olla, et nad töötavad seal. Või noh, vähemalt ei ole neil töölepingut, kümnendal kuupäeval palgapäev, kaks korda aastast arenguvestlus, 28 päeva puhkust ja midagi ka staaži pealt. Margus väitis lõpunivälja vastupidist, ma ei tea mis maailma kurja eest ta mind kaitsta tahab. Kena temast, muidugi.
Prügimäel on selline süsteem, et sõidad autoga suurele kaalule ja siis tädi (keda mina ei näinud) annab käsu kuhupoole edasi sõita. Tundus, et seal on isegi mingine süsteem, autokummid olid näiteks viidatud paremale. Meie sõitsime otse. Ja seal otse, seal ei olnud enam süsteemi. Sealsed töötajad näitasid, et viska ükskõik kuhu, täitsa ükskõik. Ma tegin isegi mingi ebamäärase liigutuse, et puupraht ühte hunnikusse ja tsemendijäägid teise, sellele initsiatiivile lasti kohe vesi peale. Ükskõik kuhu, tüdruk!
Kui me oma laadungit hakkasime maha laadima, siis töötajad hüppasid kõik ligi, kõik tahtsid aidata. Väga töökas sats, kohe näha, et neil käed sügelesid töötegemise järele ja nad oli kindlasti pidanud ootama pool laupäeva, et tööd ette toodaks. Aga nagu meil kõigil on ka neil oma lemmiktööd ja tööd, mis on vaja lihtsalt ära teha. See meie ehituspraht oli viimane. Korralik ehituspraht ei pakugi huvi, tõdesin (selge ja kõva häälega, mida ma pean õppima kasutama 10 tooni vaiksemana või koguni mõttekuuljate sagedusel). Ainuke asi mis huvi pakkus oli pesukauss ja ämber, sellepärast tekkis ka väike tüli. Üks noorem mees, nii minu vanune, sai üle kurgi selle pagana kausi pärast. Vaene laps.
Mis siis muidu uudist. Kohe saab valmis. Ma ei näe ühtegi põhjust/kohta, et midagi saaks jälle venima minna. Aknad ees, uus uks ees, põrandad tehtud ja liistud ka maas. Nüüd maaler töötab veel paar päeva, annab elamisele värvi ja siis Põranda Kalle paneb viimase kihi õli ja Rainer pistikud ja stepslid ja mina olen valmis sisse kolima. Kõige oma kolme asjaga!
 |
| Värskemaid pilt ma siia lähiajal ei pane, tulete külla siis näete :) |
