Mina olen Ingrid ja ma otsustasin hakata pidama veebipäevikut. Mulle tegelikult lapsena üldse päevikute pidamine ei meeldinud, see oli alati kuidagi sundkorras vabatahtlik. Nüüd ma ei ole enam laps ja otsustasin uuesti proovida. Põhjus on väga lihtne. Ma olen ellu viimas oma pikaajalist unistust ja minu arvates oleks tore sellega seotud emotsioonid jäädvustada. Ma veel isegi ei tea kas sellest tuleb selline emotsionaalne mahalaadimispäevik või siis praktiline näpunäidete (õppige minu õnnestumistest ja pisivigadest) nurgake aga eks see selgubki rohkem kirjutamise käigus. Vast see proportsioon saab olema kaldu emotsioonide poole.
Emotsioonid! Emotsioonidega on see kodu soetamine alanud. Esialgne kodusõda teemal kas oma kodu on vajalik, kas ta on vajalik just nii, millised riskid sellega kaasnevad, kuidas teha seda lihtsalt jne. See sõda sai peetud ja võitjaid välja ei kuulutatud. Lihtsalt, nii on kõigile parem.
Lihtne otsus: Jah, oma kodu on vaja!
Alustasin siis oma unistuse poole liikumist. Arvatavasti olen telefonis rääkinud umbes kolmekümne kinnisvara maakleriga ning vaadanud city24 kodulehte rohkem kui mu tööandja teadma peaks (Erkki, ära muretse ma ainult natukene). Vaatama otsustasin minna vaid neid, mis tõesti vaatamist väärt on, lihtsalt uudishimust polnud mõtet enda ja teiste aega raisata. Südamest koolitajana pidasin miniloenguid ka maakleritele korteritest, hindadest, olukorrast turul, kliendiootustest ja paljust muust. Ma usun, et sellel satsil on hea meel, et ma nende valdkonda enam tükk aega ei sekku.
Käisin siis vaatamas paari korterit, millest enim südamesse puges Koidu tänava kahetoaline korter; rõduga!. Jäin sellest ilma ning ausalt öeldes olin üsna lohutamatu ja väited, et „Adjustment Bureau-l" (vt kindlasti ka filmi) on minuga omad kavatsused, mind eriti ei morientanud. Aga siis ma sain tõesti aru, et kellelgi on minuga mingid plaanid. Sellised, mis mulle meeldivad! Mulle soovitas Pikk (temast tuleb ka edaspidi kindlasti palju juttu) minna vaatama ühte Kreutzwaldi tänava korterit. Teadsin kohe, et see mulle ei meeldi aga kuna ka ema käis peale siis otsustasin minna. Korter ei meeldinudki, kohe üldse mitte. Ma ei tea kas minu kurbuse lohutamiseks ütles maakler, et „Tegelt on üks korter veel…aga…“. Kuldsed sõnad; kindlasti ei lähe kunagi meelest.
Kuna olin Kreutsus koos oma kolleeg Jaanusega siis ütlesin talle, et "Noh Jaanus, noh mis sul muud ikka teha on, lähme vaatame selle "tegelt on küll üks korter veel" maja üle. Ma viskan su pärast koitsa ära". Jaanus hea nõuandjana oli loomulikult nõus ja vaatamata sellele, et ta kardab minuga autoga sõita tuli ringreisile Kalamajja kaasa. Kõik kohe meeldis - linnast sinna sõit (minu lakkamatu vadin sellest, kui äge oleks siit teetmööda koju sõita), maja (vaata Jaanus, minu aknad oleksid seal), tänav (Oi, Jaanus...mis parkimisest saab?), aknad (appi, need on mu unistuste aknad), vaade (Sukavabriku võtame maha, siis näeb ka Oleviste kirikut!). Kusjuures ma olen täiesti täiesti kindel, et Jaanus ei öelnud selle aja jooksul midagi. Aga ma nägin, et tal on selline, miks-ka-mitte-nägu ja see mulle meeldis. Ei ole ju hea üksi oma rõõmuga olla, ikka hea kui keegi takka kiidab (või sellel puhul siis nägu teeb).
Korterit ennast sain vaatama minna järgmisel päeval. See oli kohe kindlasti armastus esimesest silmapilgust. Ei mingit kahtlust! See on minu kodu! Seega minu esimene näpunäide, usu oma kodu räägib sinuga (teised seda ei kuule aga sina kuuled).
Tegin kohe ka mõned pildid. Tuleb tunnistada, et kindlasti pean veel vaeva nägema oma pildistamisoskusega ja omal ajal tehtud läbipaistev kalapilt on ennast igati õigustanud. Ma ei ole üldse parandanud ennast. Vähemalt järjekindel!
Sorry mul tuba veitsa sassis Ei tea kus see kuningas siin jalgupidi käis?!?
Nummilt teed keetmas
Mu Soome kolleeg Maria ja sõbranna Helene ütlesid teineteisest sõltumatult "Sinulla taitaa olla aikamoinen mielikuvitus, kun menit ostamaan sellaisen" ja "Sul pidi küll hea fantaasia olema kui sa otsustasid, et tahad siia elama tulla". Teiseltpoolt ütles minu sõbranna Hanna " Nooh Ingrid, alustasid oma kinnisvara otsinguid punase köögiga korteritest ja nüüd ostsid selle?!?" Heas mõtte siis :) Mis on selle arutelu moraal? Kui sa tahad oma kodu, siis loo oma kodu!
Kuna mul oli esimest rääkimisest korteriga ja puhkusereisini Vietnamisse täpselt kaks nädalat tuli tegutseda kiirelt ja läbimõeldult. Ma kindlasti vananesin selle kahe nädalaga vähemalt kahe kuu jagu. Asjaajamised pangas, läbirääkimised müüjatega, notariaalsed paberid Soomest (Tauno elas mulle kogu südamest kaasa ja ma armastan teda väga väga selle eest), tagatiste hindamised, notari ajad jms. Kogu selle tohuvapohu juures käisin iga päev oma majaga rääkimas. Ma usun, et igal kohal on hing ja temaga tuleb suhelda. Näidata, et hoolid.
Kõik sujus ning notaris käisin 30 märtsil. Reis algas 6 aprillil, seega kroonilise viimase hetke tegijana oleks veel aega olnud :)
