Esimene september

Kui ma esimeses klassis Andri Laidre pinginaaber olin, siis ma tahtsin saada loomaaia talitajaks. Andri tahtis muideks filmimeheks saada. See on mul hästi meeles, sest me joonistasime kooli esimesel nädalal ka pildid oma tulevastsest töödest. Mina joonistasin ennast kükitama mingisse puuri, mis tõenäoliselt ei olnud lõvipuur ja Andri joonistas nii keerulise pildi, et tema juurde räägitud lugu aitas mul – kuueaastasel - mõista millega tegu. Mul on hea meel, et ma seda pilti kohe esimesel septembril ei pidanud joonistama, sest minuga juhtus kolmel järjestikusel aastal nii, et esimest septembrit tähistasin ma oksendamisega. Ma lihtsalt ei kannatanud seda tohutut pinget välja, mida pakub septembri algus kuue, seitsme ja kaheksaaastasele. Kui ma lõpuks olin saanud üheksaseks leidsin, et vast on aeg küps selleks, et mitte täis oksendada oma õpetajat, ema ja teisi juhuslikke möödujaid.

Selle niigi pingelise aja olen ma välja hõiganud Kalamajja sissekolimise kuupäevaks ehk siis meie kooselu alguseks. Mul plaanis oksendada ei ole aga no seest keerab küll. Emotsioonid on laes, tahaks koguaeg ainult temast rääkida, tahaks talle lähedal olla, näen teda unes, mõtlen ja unistan ajast kui me koos saame olla ja kui lahe see saab olema, vaatan tihti ta pilte (just neid, mis on tehtud siis kui me tutvusime) ning tahan, et ta meeldiks ka mu sõpradele. Ma olen vist armunud!

No igatahes ei taha ma saada sellele septembril loomaaia töötajaks vaid Kotzebue elanikuks ning sellesse tänavasse, oma majja ja Kalamajasse üleüldiselt armun ma igapäev aina rohkem. Ja keegi ei tohi minu peikast halvasti rääkida. Mis sest, et Boheemi vastas magavad mingid tüübid, mis sest, et Baltas istub kaheksa kärnas näoga tüüpi ja tuleb välja, et üks neist on hoopis kellegi ema, mis sest, et ma juba sain riielda, et ma värava lahti jätsin ja bomsid sisse lasin …

Post mis post

Minu kaks naljakat lugu kalamaja püsielanike on olnud ikka totaalsed situatsioonikoomikad. Esimene neist juhtus talvel, täpsemalt märtsis. Mina sõidan nummilt mööda Kopli tänavat ja vatran sellest kui turvaline ja kaasaegne Kalamajapiirkond tegelikult on, samal ajal möödun tüübist, kes magab näoli lombis ja keegi ei tee väljagi. Sorry, no oli natsa naljakas. AGA teine vahejuhtum oli mõni nädal tagasi. Kõndisime Helenega Boheemist linna tagasi ja nägin ühe Balti jaama putka juures suurt silti – ALLAH INDLUS. See oli kirjutatud nii, et iga täht oli mahutatud A4-le ja siis viltuselt kleebitud üle putka akna. Ma siis pea viltu loen ja naeran seda silti, et Allah Indlus, ihiiii, Allah Indlus… Helene üldse ei naera. Ma ei saa aru mis tal viga on?! Tema sikutab mind edasi ja sisistab läbi hammaste „Ingrid, ära jää seisma“. Ma ei jaga laksu ja itsitan oma leiu üle edasi. No ma ei osanud lähenevat „ohtu“ hinnata. Me olime jäänud ühe kummalise tüübi (kes mu meelest kandis kaasas mingit pudelit) ja veel kummalisema seltskonna (kus raudselt käis ringi mingi pudel) vahele. Ja seltskonnast üks tüüp tuli väga konkreetsel sammul pudeliga venna poole, meie endiselt nende vahel. Ma ei tea mis Helene peas sellel hetkel toimus aga tõenäoliselt nägi ta juba ette kuidas ta Pealtnägijas seda lugu pikkade mõttepausidega räägib (Pealtnägijas oleks ta Helle, nimi muudetud). Tegelt küsis tüüp suitsule tuld aga hirmul on suured silmad ja roosa kotike.

Race against time ehk mis veel vaja teha on… või peaks alustama sealt mis tehtud. Valmis on plaaditud täielikult vannituba, paigaldatud on osaliselt santehnika. Pearoll on hetkel huipputoredal maalril. Seinad, laed on pahteldatud ja ainuke loodis koht terves korteris tundub silmaga vaadates kõver :D Uksed, aknad on renoveerimisel ja tuuakse tagasi lähiajal. Kuulasin targemate nõu ning lasin originaalakendele lisada paketi, sest see vähendab müra, hoiab paremini sooja ning mingi põhjus oli veel, mis mul meelde ei tule. Igatahes on nii parem. Kogu see aknateema on olnud üks paras tsirkus, aga kui mul päeva lõpuks on originaalaknad ees ja ma istun aknalaual, joon mõnuga piimakohvi, vaatan pihlakapuud, olen valmis seda kõike sada protsenti nautima. Tagasi asja juurde. Järgmisel nädalal peaks mängu tulema ka põrandemees Kalle (ta on mul telefoni PõrandaKalle, päris hea mis), tema töö võtab aega umbes nädala ning siis saab maaler seinad lõplikult viimistleda, mis maakeeli tähendab värvida. Siis jäävad sellised pisiasjad nagu siseuksed, pistikud, põrandaliistud jne jne jne.

Sissepakitud vannituba

Arutlemas teemal kas saaks kahekordse elamise...

Elame näeme!

Mis on Sinu lemmikvärv?

Minu lemmikvärv on roheline. Kõik mu sõbrad teavad seda. Nad teavad, sest ma olen seda neile öelnud! Mitte kuidagi muud moodi ei oleks selle peale võimalik tulla. Ma ei söö ainult rohelist, ei kanna pealaest jalatallani rohelisi riideid, ei sõida rohelise autoga ja mul pole isegi rohelised silmad. Hakkasin siis isegi kahtlema, et kas roheline ikka on mu lemmikvärv. Kasutasin tõe välja selgitamiseks juba järeleproovitud Talupojaloogikat.

Tegin riidekapis väikse inventuuri. Kuna mul on riiete ostmine enamasti hästi meeles, siis ei olnud ka keeruline jälile saada, millal ma midagi ostnud olen. Ehk siis mäletan ka selle eluetapi emotsioone ja kui uskuda, et me oleme see mida me sööme...eiei ... me oleme see mida me kanname, siis peaks see meie kohta midagi ka ütlema. Et absoluutsele tõele jälile saada lisasin inventuuri mudelisse ka värviresearchi.

Tibatilluke vahemärkus. Kotzebues PEAB tulema supersuur riidekapp, lihtsalt peab. Ma ei kannata enam neid apteegikappe välja kuhu ma kogu oma kraami pean toppima. Ja uskumatu, et ma suudan veel olla hea laps ja mitte oma kappi segi ajada. Päriselt ka, mul on kopp ees ja kapp alati korras.

Aga tagasi tõeselgitamise juurde. Ülikooli ajal ostsin endale väga palju pruune riideid, mäletan veel, et pidasin seda väga tugevalt oma lemmikvärviks. Pruun pidavat kandma endas selliseid märksõnu nagu stabiilsus, usaldusväärsus ja lahkus; pruuni seostatakse looduse ning maaga üleüldisemalt. Pruun värv mõjutab inimest füüsiliselt ja vaimselt – inimene tunneb rahu ja terviklikkust, stabiilsust, lähedust loodusega ja teatavat korrastatust.

Nojah, võib olla tõesti.

Viimasel aastal olen ostnud naeruväärselt palju halle riideid; mul on kapp täis halle pluuse, särke, kampsuneid, salle!, kingi...mulle väga meeldib hall ja ma juba natuke kartsin mida uuringud hallist värvist arvab. Aga oh imet, hall ei ole seotud vaid stressi ja maailmavaluga vaid hallis on ka palju positiivset. Ja ei pidavat üldse olema häbiasi kui tunnistada, et hall on lemmikvärv.

Kui te mu varasemaid heitlusi halli vannitoa plaadiga kuulnud/lugenud olete, siis teate, et mulle hall ka üleüldiselt väga meeldib. Vähemalt oli mul kinnisidee saada endale äikese taeva värvi vannituba. 

Kusjuures kuna ma teen Hannale oma eelistustest märkmeid siis siin on need väga napisõnaliselt välja toodud ja just täpselt nii nagu ma need ka talle andsin:

Ideid vannitoa osas:

• Mitte romantiline!; pigem äge poissmehe lahendus
• Osaliselt sügav tume (seinad, põrandad). Värviideed sinakas hall, must, hall, (pruun), äkki ka lilla.
• Horisontaalselt piklik kivi (seinad)
• Rätiku kuivatusrest
• Segistid „tööstuslikud“

Hanna veenis mind mõnes asjas ümber ja eelkõige selles, et ma ei ole Poissmees! Aga mida ma tooaeg mõtlesin oli see, et kohe kindlasti ei taha ma endale sellist printsessipeldikut ja jumalale tänu seda ka ei tulnud.

Abua, keegi ongi sellise teinud, mõtlesin vaid naljapärast guugeldada...

Tahtsin suures hallivaimustuses ka radikad halliks võõbata, aga seal sai jaole Margus, küsides talle omasel pilkaval toonil „Kas sa liiale ei hakka minema oma halliga või?!?“. Radikate värvi mul veel ei ole aga no suure tõenäosusega tulevad nad pronksivärvi. Kuulan Hannat!

Mõeldud poistele aga sobib ka tüdrukutele :)

Aga roheline! Tuleb tõdeda, et roheline, mis on justkui minu lemmikvärv, ei leia minu riidekapis dominantset kohta. Mul on üks lemmikpluus, mis on roheline ja mõned ehted aga üldpildis nad siiski väga esile ei trügi. Ka olid rohelise värvi kohta kirjutatu üsna igav ja kõigile teada.

Aga mis on siis minu hetke lemmik? Täitsa uskumatu aga riidekapi järgi on selleks roosa. Ma olen ostnud endale roosasid kampsikuid, pluuse ja muud kraami ja ma märkan enda ümber palju roosat. Võite ise arvata, mis roosa märksõnad on – naiivne, armas, lõbus, nooruslik, sensuaalne ja lapselik...aga üle kõige meeldib mulle see: Pink has been used in prison holding cells to effectively reduce erratic behavior. Seega sobib minu kööki nagu rusikas silmaauku :D ja siit vist ka minu esimene soovitus. Magamistoas ärge roosat kasutage! ;-)

Minu magamistoa värviks saab nefriit. Nägin seda ühes ajakirjas ja teadsin kohe, et see värv mulle meeldib ja tahan seda kuskil kasutada. Uurisin selle värvi kohta alles siis kui olin selle välja valinud ja ütleme nii, et ühes tekstis kasutati sõna M a a g i a …seega sobib magamistuppa kenasti :-)  Kusjuures tänu korterile olen ma hakanud seda värvi ka inimestel seljas märkama, ennem ma üldse ei registreerinud ära et tegemist võiks olla millegi ägedaga.

Värvide valimine ei olnud lõppkokkuvõttes raske. Tõenäoliselt oleks ma peast HALL kui ma oleks otsustanud toad tapeetida aga see polnud päevalõpuks enam isegi küsimus mitte. Kui maja on ehitatud 55 aastal, siis seab see omad piirangud. Head piirangud! Piirangud millepärast ma seda korterit nii väga tahtsingi.

PS! Mis sai tüdrukust kelle lemmiktöö oli tapeedi kraapimine? Te kõik olete teda näinud, ta on täis rumalat entusiasmi ja mitte üks raas püsivust. Tapeeti on veel võtta veerand tuba ja siis oleks vaja alustada nokkimisega, sest minu kallis Aleksandr pani 5 kihti tapeeti seina superatakiga. Äkki on maailmas keegi kellele meeldib nokkida…

Maalritööde algus week 29