Esimene september

Kui ma esimeses klassis Andri Laidre pinginaaber olin, siis ma tahtsin saada loomaaia talitajaks. Andri tahtis muideks filmimeheks saada. See on mul hästi meeles, sest me joonistasime kooli esimesel nädalal ka pildid oma tulevastsest töödest. Mina joonistasin ennast kükitama mingisse puuri, mis tõenäoliselt ei olnud lõvipuur ja Andri joonistas nii keerulise pildi, et tema juurde räägitud lugu aitas mul – kuueaastasel - mõista millega tegu. Mul on hea meel, et ma seda pilti kohe esimesel septembril ei pidanud joonistama, sest minuga juhtus kolmel järjestikusel aastal nii, et esimest septembrit tähistasin ma oksendamisega. Ma lihtsalt ei kannatanud seda tohutut pinget välja, mida pakub septembri algus kuue, seitsme ja kaheksaaastasele. Kui ma lõpuks olin saanud üheksaseks leidsin, et vast on aeg küps selleks, et mitte täis oksendada oma õpetajat, ema ja teisi juhuslikke möödujaid.

Selle niigi pingelise aja olen ma välja hõiganud Kalamajja sissekolimise kuupäevaks ehk siis meie kooselu alguseks. Mul plaanis oksendada ei ole aga no seest keerab küll. Emotsioonid on laes, tahaks koguaeg ainult temast rääkida, tahaks talle lähedal olla, näen teda unes, mõtlen ja unistan ajast kui me koos saame olla ja kui lahe see saab olema, vaatan tihti ta pilte (just neid, mis on tehtud siis kui me tutvusime) ning tahan, et ta meeldiks ka mu sõpradele. Ma olen vist armunud!

No igatahes ei taha ma saada sellele septembril loomaaia töötajaks vaid Kotzebue elanikuks ning sellesse tänavasse, oma majja ja Kalamajasse üleüldiselt armun ma igapäev aina rohkem. Ja keegi ei tohi minu peikast halvasti rääkida. Mis sest, et Boheemi vastas magavad mingid tüübid, mis sest, et Baltas istub kaheksa kärnas näoga tüüpi ja tuleb välja, et üks neist on hoopis kellegi ema, mis sest, et ma juba sain riielda, et ma värava lahti jätsin ja bomsid sisse lasin …

Post mis post

Minu kaks naljakat lugu kalamaja püsielanike on olnud ikka totaalsed situatsioonikoomikad. Esimene neist juhtus talvel, täpsemalt märtsis. Mina sõidan nummilt mööda Kopli tänavat ja vatran sellest kui turvaline ja kaasaegne Kalamajapiirkond tegelikult on, samal ajal möödun tüübist, kes magab näoli lombis ja keegi ei tee väljagi. Sorry, no oli natsa naljakas. AGA teine vahejuhtum oli mõni nädal tagasi. Kõndisime Helenega Boheemist linna tagasi ja nägin ühe Balti jaama putka juures suurt silti – ALLAH INDLUS. See oli kirjutatud nii, et iga täht oli mahutatud A4-le ja siis viltuselt kleebitud üle putka akna. Ma siis pea viltu loen ja naeran seda silti, et Allah Indlus, ihiiii, Allah Indlus… Helene üldse ei naera. Ma ei saa aru mis tal viga on?! Tema sikutab mind edasi ja sisistab läbi hammaste „Ingrid, ära jää seisma“. Ma ei jaga laksu ja itsitan oma leiu üle edasi. No ma ei osanud lähenevat „ohtu“ hinnata. Me olime jäänud ühe kummalise tüübi (kes mu meelest kandis kaasas mingit pudelit) ja veel kummalisema seltskonna (kus raudselt käis ringi mingi pudel) vahele. Ja seltskonnast üks tüüp tuli väga konkreetsel sammul pudeliga venna poole, meie endiselt nende vahel. Ma ei tea mis Helene peas sellel hetkel toimus aga tõenäoliselt nägi ta juba ette kuidas ta Pealtnägijas seda lugu pikkade mõttepausidega räägib (Pealtnägijas oleks ta Helle, nimi muudetud). Tegelt küsis tüüp suitsule tuld aga hirmul on suured silmad ja roosa kotike.

Race against time ehk mis veel vaja teha on… või peaks alustama sealt mis tehtud. Valmis on plaaditud täielikult vannituba, paigaldatud on osaliselt santehnika. Pearoll on hetkel huipputoredal maalril. Seinad, laed on pahteldatud ja ainuke loodis koht terves korteris tundub silmaga vaadates kõver :D Uksed, aknad on renoveerimisel ja tuuakse tagasi lähiajal. Kuulasin targemate nõu ning lasin originaalakendele lisada paketi, sest see vähendab müra, hoiab paremini sooja ning mingi põhjus oli veel, mis mul meelde ei tule. Igatahes on nii parem. Kogu see aknateema on olnud üks paras tsirkus, aga kui mul päeva lõpuks on originaalaknad ees ja ma istun aknalaual, joon mõnuga piimakohvi, vaatan pihlakapuud, olen valmis seda kõike sada protsenti nautima. Tagasi asja juurde. Järgmisel nädalal peaks mängu tulema ka põrandemees Kalle (ta on mul telefoni PõrandaKalle, päris hea mis), tema töö võtab aega umbes nädala ning siis saab maaler seinad lõplikult viimistleda, mis maakeeli tähendab värvida. Siis jäävad sellised pisiasjad nagu siseuksed, pistikud, põrandaliistud jne jne jne.

Sissepakitud vannituba

Arutlemas teemal kas saaks kahekordse elamise...

Elame näeme!