Kokkuvõtteks võin ma öelda...või siiski mitte veel

Blogi. Kellele ma seda siin õigupoolest pean. Endale? Sõpradele? Tõenäoliselt vist endale aga keegi loeb seda veel. Sellest pidi ju saama ehitusblogi...no ma ei tea... pole nagu väga seda nägu see asi. Ei ole siin suurelt miskeid nõuandeid jaganud mida kõrva taha tasub panna. Mõned üldised nõuanded on (mis päevalõpuks on ka tegelikult lihtsalt eelistuste ja maitseküsimused) aga sellist „vali see struktuur värv, sest see on parim“ asja ei juhtunud. Ilmselt oskan ma rohkem kirjutada mitte millestki, kui millestki. 

Sõbrannad soovitasid hakata suhteblogi kirjutama. Jaaa, miks mitte...väike asi ainult, millest ma seal siis kirjutama hakkan? Endast? Eih, meie väike armas Eesti on selleks liiga tibatilluke ja mul ei ole ka mingit ambitsiooni olla Carrie Bradshaw Seksis ja Linnast ... Ingrid Suhted ja Kalamajast. Lõbustan natuke end selle mõttega :) Sõbrannade ja sõprade suhetest? No ma ei tea, ega see armas kodumaa selle kahe lausega suuremaks pole läinud. Aga ühe suuuure üldistuse võin küll teha. Kõik inimesed otsivad elus seda suur tunnet. Mõned leiavad. 

Väike sünnipäevamäng. Tahad teada millised vallalised linnapeal liiguvad? Just sellised! PS! Väike erand, noormees paremal on ilmselgelt eksinud asukohaga (ilmselt ei ole ta eluasjades segaduses vaid lihtsalt kõvakuulmisega...või siis rebel, võta nüüd kinni)

Aga millised need Kalamaja Emotsioonid siin siis vahepeal on olnud. Ülivõimsad! Ma armastan Balti Jaama, siinset kirjut seltskonda ja oma kodu. Siin on nüüd mahapeetud viis või kuus soolaleivapidu, suur sünnipäevapidu, jõuluõhtu ja lugematul arvul istumisi ümber ümmarguse laua, mille Aleksander mulle „pärandas“. Siinkohal luban, et kirjutan kunagi ka temast. Olen siin elades, õigemini siia elamiseks ettevalmistamisel nii mõndagi tema kohta teada saanud. Temast on kirjutada. Ei tea kas peaks majapeal ka väikse uurimustöö laadse asja tegema, kindlasti saaks materjali juurde. Mõtlen sellele. 

Kirjutada on veel tegelikult paljust. On mõned mõtted. Seega ei lõpeta ma blogi pidamist, vähemalt mitte ennem kui olen kolm teemat siin veel läbi töötanud.

Kallid Sõbrad! Ilusat aastavahetust. Aasta 2012 on muutuste aasta, nii nad väidavad. Meie oleme muutusteks valmis.

Kuusk. Metsa ei jõudnud. Kahju. Aga nulg on kodus ja tasakaalustatud ehetega.

Oskan lubadusi täita

Läksin see nädal kaks korda oma Kalamaja kodust jala tööle ja tagasi. Aega võttis see täpipealt 30 minutit (üks ots). Ülimõnus. Kõndisin, mõtlesin omi mõtteid ja märkasin inimesi enda ümber. Isegi Balta alkassid tundusid mulle head ja toredad. Tegelt nad on ka, aga neid lihtsalt ei mõisteta. No ma ise ka ei mõista, see selleks.

Koju tagasi tulin ka jala, käisin vaatasin selle rahvusvahelist kuulsust kogunud kuuse samuti üle. Ilusti püsti, vähemalt selleks korraks. Ilus vaadata. Ma ikkagi hääletan päris kuuse vastu, kodus siis. Hea oleks juba kodutöö kuuseosas ära teha, ise metsast kontseptsioon peaks töötama. Mitte Miniga. 

Mõtlen.

Kui Sõbrad käivad külas

Mul oli esimene ametlik soolaleib laupäeval, 5.11. Ma sattusin kohe nii hoogu, et tegin pannkooke, mis iseenesest ei ole väga külalissõbralik tegevus ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole mul ventilatsiooni ehk siis seda kubu või pugu, teiseks on mul pliidil üks raud ja see toimetamine võtab aega ja kallistamiste-musitamiste-jutustamiste vahele keerasin pannkooke ümber ja tegin tainast juurde. Aga mulle väga meeldib nii. Ma pole nii kaua süüa saanud teha, et nüüd kasutan pea igat võimalust ära.

Mul on väga lihtne nüüd külalisi kutsuda, sest mul on vetsul nüüd ka uks ees. Ja siinkohal julgen soovitada Haapsalu Uksetehase täispuit uksi, nad on kenad ja ... sellest piisab. Mulle igatahes meeldivad. Tarneaeg on umbes kuu ja ma ei soovita võtta koos paigaldusega. Paigaldus on nende mõistes luksusteenus ja nad küsivad selle eest päris palju raha. Seega, kui vähegi kannatab, siis oota, et mõni sõber  selle töö ära teeks. Minul aitasid uksed päeva lõpuks ette saada Margus ja Siim. Suured tänud neile. Ma lubasin neile süüa teha aga nad käisid panid need nii ära, et ma isegi ei näinud neid. Nüüd kutsun nad niisama külla.

Välusuks on mul samas kohas ja pidavat olema helikindel. Selle lasin kohe ka ette panna :) arusaadavatel põhjustel. Ilona tegi mu uksega seoses ka väikse nalja. Vaatas seda ja küsis, kus sa selle said. Haapsalust, vastasin. Ilona uurib edasi, aga miks sa seda Saku Metallist ei võtnud. Mina, mõtlikult, sest see on puit uks. Ilona vaikselt ja veel mõtlikumalt, ahsoo :)

Teine ametlik soolaleib oli 11.11.11 ja hullemat päeva poleks saanud valida. Miskil segasel põhjusel vaatasid kõik mu poiss-sõbrad (kes ei ole mu poisssõbrad) sajandimängu Eesti ja Iisraeli vahel või oli see Eesti ja Iirima või kas eesti üldse mängis? Itaalia, Island. Keegi I tähega. Okok, väike nali, ma tean tegelt kellega nad mängisid, sest sassi ajades sain paraja peapesu ja nüüd on mul elulõpuni meeles. Igatahes saime tüdrukutega alguses omi jutte ajada, keksu hüpata ja südamest ja südamepõhjast naerda. Vaprad jalkasõbrad hakkasid laekuma peale südaööd. Olen rahul

Üks punkt koera kasuks (hetkeseis 1*:1 000 001)

Ma poleks (Oleks Poleks) pidanud eelmisel korral rääkima suurtest rottidest. Ma tean, et mu ema ütleks praegu: „Ise sõnusid ära“ ja võibolla on tal õigus, sest sõnal on suur mõju. Igatahes, ma ei saanud üks öö üldse magada, mina kes magad kasvõi püstijalu ja ei kuule-näe midagi. Ärkasin öösel , sest kuulsin mingit krabistamist. Olin hästi vaikselt ja ei julgenud isegi hingata. Kindlasti on keegi sisse tulnud ja nüüd sorteerib minu isiklikes asjades, vastik. ... OK, kuulan veel natsa, tundub, et sorteerimine ei käi minu dokumendikapis vaid prügikastis. Pagan, mul on ju igast luuke ja värke lahti, kindlasti on mõni sõbralik hiir leidnud, et sellist lahtist ust oleks patt kasutamata jätta. Häälekähisedes tegin kassihäält, suht piinlik tagantjärgi mõelda. Kassihääl ei aidanud , võtsin kogu oma julguse kokku, libistasin käed teki alt välja ja plaksutasin. See aitas ja mõneks ajaks oli vaikus majas. Mõneks ajaks. Selline trall kordus umbes miljon korda ja ma olin hästi kuri, sest mul oli vaja hommikuks välja magada. Asi kulmineerus sellega, et ma olin 100% kindel, et vähemalt  sada meetripikkust rotti jagavad minu võileivamaterjali võrdseteks osades ja käib ka suurem vaidlemine teemal, kas paprika tekitab kõrvetisi või mitte.

Hommikul, mis ebatavaliselt oli päriselt ka hommikul (vahemärkusena see, et mu ema palus mul hommikut üks päev (või oli see õhtu) defineerida); kell oli igatahes 6:10 ja ma võtsin kogu oma julguse kokku ja ärkasin ülesse. Panin sussid jalga ja olin valmis selleks, et keegi silkab mu jalgade vahelt läbi. Hoidsin kiljumise isu tagasi, varahommik ikkagi ja ega ma metsas ei ela. Olin oma lühikese uneajal näinud ka nägemust, kuidas tegelikult ei ole need rotid, kes krabistavad vaid kassid ja, et kassid kiusasid hiiri. Minu unenäos üks hiir lonkas, vastikud kassid. Suht segane värk igatahes.

Läksin hinge kinni hoides kööki. Olin valmis kõige hullemaks. Aga ei midagi! Mitte midagi! Kõik oli korras, prügi oli kenasti prügikastis, leib laual, paprika ka alles. Ühesõnaga, ma ei tea kas ma hakkan hulluks minema või tuli eelmine omanik Aleksander mind kummitama (ei sõnu ära siin midagi) aga minu köögis polnud ükski näriline käinud.

Ja ma loodan, et see on märk sellest, et ma pean koera võtma.

*koer peab üksi kodus olema ja see ei meeldiks talle

Ajakulg

Ma ei ole Tallinnas kunagi varem kesklinnas elanud. Välja arvatud mõned korrad poliitilises varjupaigas Raua tänaval ja lapseeas hooajati bussijaama vastas väikses rohelises majas. Bussijaama vastas seda maja enam ei ole, seal on nüüd Neste. Alateadlikult ma seal mitte kunagi tankimas ei käi. Ei tundu mõistlik. Mäletan kuidas ma seal majas kartsin rotte, keda ma kunagi ei näinud ja keda tõenäoliselt ei olnud ka olemas, ja seda kuidas antenn katusele pandi. Kaks väga eredat mälestust. No ja ka see, kui ema sõbranna poeg laual lambaadat tantsis ja laud katki läks. Mina süüdi ei jäänud. Mina ju ei tantsinud. Paistab, et aasta võis olla 90.

Tartus, millele olen andnud oma südame, elasin kesklinnas mitmel korral. Mulle meeldis alati see, et sain enamuse asjaajamisest ära ajada jala. Loengud algasid Tiigis, jätkusid Oeconomicumis, sealt edasi Keemia ringi. Söömas sai käia vahepeal kodus ja päevased läbitud vahemaad olid märkimisväärsed. Auto oli mõnel popimal kursavennal aga tihtipeale on seltsis segasem ja äge kursavend pidi oma punase bemmiga üksi sõitma.

Vaatamata sellele, et Kalamajja kolides andsin pühaliku vande jala tööl käima hatata, pole seda siiski veel kordagi juhtunud. Olen teinud väikse edusammu. Eile hilisõhtul ronisin Toopeale ja sealt edasi tööpoole. Vaatasin, et minu kodu-töö tee on umbes 25 minutit jalutamist. Mis saaks olla hommikul veel mõnusam kui värskendav jalutuskäik läbi Tallinna vanalinna. Eeldusel muidugi, et tegemist pole sellise unekotiga nagu mina, kes umbes kaheksa korda kella käuksutab ennem kui päriselt ka ülesse tõuseb. Aga ma teoreetiliselt väga tahaks jala tööle minna. Püüan seda järgmine nädal vähemalt kolmel korral teha. Ok, annan realistlikuma lubaduse- kahel korral. Või vähemalt korra!

Kuidas mulle uues kodus meeldib. Väga meeldib. Mulle meeldib, et mul on vähe asju ja kõik vajalik olemas. Mulle meeldub vanaisalt päranduseks saadud Philipsi makk aastast 89 ja minu enda lindistatud kassett aastast 98. Olin siis 16! Pool elu tagasi olin ma vist suures armuvalus, sest kõik laulud on lääged nagu siirup, mida Soome elades jõin ja mille tõttu peaaegu otsad andsin. Sõbrad on siin suure suuga lubanud, kuidas nad uusi kassette toovad aga siiamaani olen seda sama kuulanud ja tegelt on täitsa värskendav. Ajasrändamine, mis muu.

Õhtud on mõnusad. Kuulan oma kassetti, loen ajakirju ja raamatuid. Telekast ja arvutist ei tunne üldse puudust. Lükkan mõlema ostmist võimalikult kaua edasi. Võib olla oleks tore kui mõni naaber AK-d kutsuks vaatama ;)

  

Vaba Taht Like

Eelmises postituses tähistasin korteri pooleaastast sünnipäeva ja ametlikuks sissekolimise kuupäevaks sai 8.10.11 (uh, oleks võinud ühe päeva oodata, siis oleks päris kipa kuupäeva välja venitanud). Kolimine oli tore ja kiire. Juba õhtul istus trobikond sõpru ümber ümmarguse laua ning tuba oli kenasti korras. Natuke nalja tegi asjaolu, et vannitoal ei ole ust aga ... aga rohkem ma seda teemat ei kommenteeri :) Täna hommikul tulid Haapsalu Uksetehasest uksed ja nüüd on need vaja veel ette panna. Marguselt küsisin, et kas sellega saab hakkama igaüks (tuletan siinkohal meelde, et kirjutasin kunagi „Tee nii palju kui võimalik ise“) ja ta vastas:“ (piiikk mõttepaus) Põhimõtteliselt saab...aga kui tüüp väidab, et see on tal esimene uks (veel pikem mõttepaus) siis ära lase tal seda paigaldada!“. Seega ma otsin endale uksepaigaldajat ja loodetavasti on see mõni külalistest, keda ilmselt häirib kui vetsul ust pole :) Vabatahtlike?

Ahjaa, kui uksi pole siis pole ka millegagi paugutada. Mul ei ole suurt harjumust uksi paugutada aga samas on tore teada, et see võimalus on olemas. Vabatahtlike?

Ootasin päris kaua, et saaksin ise külalisi kutsuda. Ema juurde just naljalt sõpru ei kutsu, talle oleks see kindlasti meeldinud aga pole nagu päris see. Ootasin, et saan kutsuda ja et tullakse. Eriti toredad on spontaansed käimised ja pooleööni meeleiva söömised. Vabatahtlike?