Iga asi omal kohal!

Minust on saanud maniakk. Mul telefon on täis pilte kappidest, toolidest, lampidest, piltidest ja muust kraamist, mis mulle vähegi lahe tundub. Mul on silmad koguaeg lahti, ja hea on. Olen leidnud ka mõned leiud. Nii luuleliselt öeldud. 

Mu seljatagune on kaitstud

Kõndisime Makku ja Reedaga Soomes kirparil ja vaatasime kraami mida Sommid seal müüvad. Esimene ring oli meile kolmele täielik pettumus. Totaalne rämps on müügil, tõdesime. Teisel ringil (meil oli aega ringitada, ootasime Helenet) märkasin juba asju, mida on ka minu lapsepõlvekodus. Iga väike asjake tekitas minus mõnusa kiljatuse, et meil kodus oli ka selline vaas/küünlajalg/kauss, Soomlased kinkisid need minu vanaemale ja vanaisale. Väga paljudele nendest asjadest olen juba praegu silma peale pannud ja mu emal on ütles, et asjad on kasutamiseks, mis tähendab, et ta väga hea meelega loovutab meie perekonna reliikviat minu uude koju. Supertore. 

Kolmandal ringil märkasin koorekannu. Täpselt sellist nagu mul vaja on. Ok, tegelt ma ei teadnud üldse, et mul kannu vaja on. Aga see kann on lihtsalt nii nunnu, et ma kogu oma südames lootsin, et sellel ajavahemikul (2 sekundit) kui mina temani kõnnin (2meetrit) ei lenda minu peakohalt üle kotkast, kes haarab kannu enda küüniste vahele. Lendab ära ja veel naerab, minu üle. No vähemalt sellisena nägin ma kannufännist Soomlast ja olgem ausad ma pabistasin ka kahe Eesti tüdruku pärast, kes minuga kaasas lonkisid. Kui ma kannu enda käte sain siis ma tundsin, et viuh nüüd läks küll napilt; viis eurot ja kann oli minu. Ma ei ole mitte kunagi aru saanud kuidas inimestel hulludel päevadel tormavad ja asju rabavad aga jumala eest, ma oleks ise ka olnud valmis väikseks kähmluseks, kui see oleks osutunud vajalikuks. 

Mis mul siis selles elus olemas on. Kann, kushettvoodi, kaks kaltsukas saadud tugitooli, söögilaud (millele tegelt hammast ihutakse aga ma ei raatsi tast loobuda) ja … misasja, rohkem polegi midagi või?!? No järelikult! Ok, nüüd ma saan aru, miks on asju hea kirja panna… mul polnud just palju panna. Ljubagi täna rääkis, et tal on vaja pesukuivatusresti, et eelmises elus tal oli see olemas. Et, eelmises elus tal oli palju asju. Mul oli ka tolmuimeja ja röster ja igast kraami. Aga selles elus ma pean need asjad kõik endale välja võitlema. Või siis ostma. 

Ja selles elus on lugu, igal asjal oma lugu. Minu lugu.

Urmas Alenderi lugu „Võta mind lehtede varju“ tuleb mulle meelde alati kui vaatan koduaknast välja. See pihlapuu on olemas tegelikult kui ka metafooriliselt. Kuulake lugu, saate aru.

Ma tahaks juba nii väga laulda hoopis kodulaulu aga kuidagi on nii, et selle laulu laulmist pean koguaeg edasi lükkama. Eelmisel nädalal teavitas põrandamees, et ta peab vahepeal mingit mõisa tegema ja et sellega läheb tal kaks nädalat, siis ta tuleb tagasi, teeb nädalaga minu põrandad korda. Minu lihtne matemaatika ütles, et siis on maalrile nädal kaks ja ma võin sisse kolida. Aga eile teavitas Põranda Kalle jälle, et läheb veel kaks nädalat. Kõik seisab tema taga, ja no ajab veitsa närvi.  No sellest esimesest septembrist sai nagunii juba lihtsalt september. Nüüd siis oktoober. Äkki.

Aga ma olen vahepeal targaks saanud. Mis ma tean kõveratest akendest, seintest, põrandast, liistudest ja värvist. Panen punktidena kirja siis on endal ka lihtsam järge pidada:

• Kõveraid seinu on mõistlik värvida, sest tapeetimine võib osutuda keeruliseks

• Kõveraid seinu ei ole mõtet sirgeks ajada. Kui tahad sirgeid seinu siis osta valge karp uues majas

• Võimalusel tasub taastada vanad laudpõrandad. Seda saab teha nii, et vana põrand võetakse ülesse, lauad puhastatakse ja pannakse maha tagasi (aeganõudvam ja kallim – kindlasti ka parem - võimalus) või siis nii, et lihvitakse ilma ülesvõtmata (soodsam, kiirem ja ka väga hea lahendus). See mida eelistada oleneb põranda seisukorrast. Minul on tublid põrandad, ohtra soomepapi ja vineeriga kaitstud, et ajahammas peale ei hakkaks. Igasugused vanad naelaaugud ja oksakohad teevad põranda ainult erilisemaks.

• Sama asi on ka akendega, mida vähem on eelmine omanik vaeva näinud seda parem. Minu aknad olid nii mitmeid kordi ülevärvitud ja see oli puiduosa kenasti kaitsnud ilmastiku ja muu sellise eest.

• Põrandaliistud on selline asi millega enamasti ei osata arvestada ja üllataval kombel on nad väga kallid ja samuti on tööraha üsna märkimisväärne. Seda muidugi eeldusel, et seinad ja põrandad on kõverad! Mitte ükski ehitaja ei taha seda tööd vastu võtta tükitööna, vaid ikka tunnihinnaga. Ma ei tahtnud kohe üldse nõus olla aga ei jäänud mulgi muud üle. Liistud tasub värvida enne mahapanemist (seal on ka teistsugune arvamus) ja liimiga. Nii pidi jääma kõige kenam. Ja siit tõeline pärl. Liistud on vaja panna ära enne viimast kihti seinavärvi. Seda siis selleks, et seinakõverused jätavad seina ja liistuvahele „augud“ ja neid auke on võimalik värviga täita. No päris värviga neid ei täideta aga põhimõte on küll selles, et „vead“ saab värviga ära peita.

Muud polegi. Olen oma väikse peaga joonistanud kamorka riiulisüsteemi ja köögilahendust. See on rohkem nii endale, sest päris joonised teeb ikkagi asjatundja Hanna. Hanna joonistas vannitoa kapilahenduse ja ma olen täiesti kindel, et ta loeb mu mõtteid. Ahjaa, ma lugesin Hanna tehtud elektrijoonisel üle ka vajalikud pistikud ja stepslid. Seal tekkis paar küsimust ja üks oli selline, et miks on vannitoas kaks stepslit. Hanna ütles, et kui sina juukseid kuivatad, siis mees saab samal ajal habet ajada. Nii armas, Hanna ikka usub, et ma lähen mehele ka kunagi :) Mu ema küll nii optimistlik ei ole. Mina tahaks kõigepealt ise sisse kolida. Äkki siis oktoobris.

Iga asi omal ajal!

Ma olen viimasel aastal väga palju mõelnud saatusest või nagu hetkel Kädi msni nimi „Everything happens for a reason“.  Ja just eriti palju olen sellele mõelnud viimasel nädalal. Ehk kui ma oleks ja kui ma poleks… (Oleks on pahapoiss aga keegi ei tunne Poleksist)

Eelmine korteri omanik Aleksandr pärandas mulle kõige muu hulgas ka kõik oma nõud. Suurest austusest tema, looduse ja iseenda vastu otsustasin kõik nõud kenasti ära pesta, sorteerida ja neile võimalikud head kodud otsida. See nõudepesu oli üks paras peavalu, sest mul polnud puhtaid asju kuhugi õieti kuivama panna ja tagatipuks voolas kogu must vesi, mis ma köögi kraanikausist alla lasin vannitoa põrandale. Tükk aega ikka mõtlesin, et ei tea mis asi see õues niimoodi plädiseb. Midagi hullu õnneks ei juhtunud.  Igatahes said puhtad nõud kenasti karpidesse sorteeritud ning mõned asjad võtsid endale Ülle ja Hanna. Aga ülejäänud asjad jäid oma aega ootama, või noh tegelt nad jäid ootama, et ma nad Uuskasutuskeskusse viiks. Täpselt kolm kuud peale nõude pesemist ei olnud midagi muutunud, ootamine jätkus. Ma kuidagi ei jõudnud selleni, et asjad ära viia. Laiskus see ei ole, ma ei teagi mis see on. Igatahes lõpuks peale ehitaja kümnendat palvet asjad jalust ära viia võtsin ma ennast kokku. Võtsin Rellu seltsiks ja viisin asjad Kalamaja Uuskasutuskeskusesse, mis muuseas asub Säästumarketiga samas majas (see on oluline info nendele, kes seda keskust otsima hakkavad ;).

Uuskasutuskeskuses leidsin raamatu, millest Arsi oli mulle just eelmisel päeval rääkinud ja otseloomulikult ma selle endale ka ühe euro eest soetasin. Ja siis nägin ka täpselt selliseid tugitoole nagu ma olen endale tahtnud. Saatus ja a´12 eurot. Kui ma oleks nõud õigel ära viinud, siis ma poleks saanud endale seda raamatut ja minu külalised istuks pool aastat põrandal.

Roosa kasukas jäi poodi...

Kindlasti on saatusel ka midagi sellega pistmist, et tänane päevauudis on see, et kogu ehitus peatub kaheks nädalaks. Ühtlasi tähendab see seda, et minu esimese septembri plaan ei rakendu. Aga mis siis…nii imelik kui see ka pole, pole ma üldse kurb. Mul on nüüd lisaaega, et tegeleda klaverimüügi, vannitoa kappide, mööbli ja muu sellise kraamiga.  Kes teab milleks see delay hea on ja jumalapärast ostke keegi see klaver ära. Ausõna ehitaja lööb mu maha ja see on asi milles ma ei oska mitte midagi positiivset leida või kui äkki… J

Olge mõnusad!

PS! Vaadake How I met your mother (2-15) Lucky Penny ;)