Mis on elu mõte? Kui mu kodu eelmisel aastal
sissekolimisvalmis sai ei läinud kaua, et ma suutsin ära defineerida selle, mis
on elu mõte. Või õigemini, millal ma tean, et olen oma elu õigesti elanud. Ja
kui te nüüd arvasite, et ma oma elu mõtte siia kenasti letti jahvatan, siis ei,
seda ma ei tee, küll aga kirjutan ühest oma suurest armastusest.
Hommikusöögist.
Ma ei ole kohe üldse hommikuinimene. No kohe üldse mitte.
Või tegelt ei ole ma ärkamise inimene, seda tunnet mida kellahelin minus
tekitab ei ole võimalik kirjeldada. Olen koguaeg öelnud, et minu päeva kõige
raskem osa on voodist magamistoa ukseni. Sealt edasi on kõik heasti. Ja just
seepärast, et ma ei ole hommikuinimene on eriti keeruline seletada, kui väga ma
armastan hommikuid.
Ma tõesti armastan hommikuid, ja eriliselt armastan ma
laupäeva hommikuid. Ma juba reedel olen natuke elevil, teen ettevalmistusi, et
see hommik oleks ideaalne. Ja ideaalseks teeb selle sõbrad ja hästi
ettevalmistatud hommikusöök. Süüa peab olema palju ja head. Loomulikult minu
lemmikud võibkud, siis kindlasti ka munad, mõnikord pudrud, pannkoogid, värsked
saiakesed. Ja presskannus valmistatud kohvi. See hetk kui ma ise selle kannu
lauale tõstan, selles on midagi täiesti võluvat. Sööma peab kaua ja mõnuga.
Samal ajal saab lobiseda möödunud nädalast, eelmisest õhtust, nädalavahetuse
plaanidest, elu mõttest ja kõigest mis südamel.
 | |
| Vahest on mõned suvehommikud sellised, et keegi ei pane väikest veini pahaks. Tervitused kosmosesse sai saadetud Pärnust. |
