Otsustamine

Helene aprillis retrostaffiga 

 

Mul käis külas Helene ja ütles, et oot kaua ma siin käinud pole kuu või. Ja nii ongi. Helene käis Kalamajas kuu tagasi, istus minuga aknalaual (puud ei olnud veel lehes ja Stenbocki maja oli meil justkui peopeal) ja jõi värskelt pressitud apelsinimahla (esimene soolaleivakink). Mul ei lähe meelest tema „tulemine“. Ta nägi toonases sassis toas nii õrn ja kena välja, selline nagu natuke eksinud. 

Igatahes on kuu möödas ja muutnud pole tegelikult mitte midagi ja samas kõik. Lammutustöödega oleme nüüd ühelpool, valmis on ehitatud „luukere“, nüüd tuleb hakata sisuga tegelema. 

Mulle meeldib öelda selliseid asju „Kui ma oleks teadnud, et haige on nii nõme olla ma poleks haigeks jäänudki“ jne ja praegu peaks ütlema, et oleks ma teadnud, et see kõik nii keeruline siis ma poleks alustanudki…aga nii ei ole. Ma teeks seda iga kell uuesti. 

Aga mis siis raske on. Raske on asjade ajatamine (ma ei tea kas selline sõna ka päriselt olemas on). Ehk siis õigete meeste õigel ajal õigesse kohta saamine. Hetkel olen punktis kus ehitusmees ootab elektrimehe taga, et kui viimane pole oma töödega ühele poole saanud siis ei saa ehitusmees midagi teha. Ma ei tea kuidas ma seda ette ei osanud näha, päriselt ka. Juba ette tean, et maaler hakkab kunagi ootama akne mehe taga ja et maaler ootab ka põranda mehe järgi ja vastupidi. Ehk siis kõik asjad/mehed on omavahel seotud. Üsna loogiline, vist. 

Hetkel on suurprojekt vannituba. Selleks, et saaks vannitoa ehitustöödega tegeleda on vaja otsuseid. Sellised elementaarseid, et millised saavad olema plaadid (mis mõõdus, mis värvi, millise pinnaga, kas kare või sile, kas mustriga või ilma mustrita), kraanid ja segistid (mis firma omad, millise kujuga, termostaadiga või ilma), kraanikauss (kas süvistatud, mis kujuga, kas sobib väljavalitud kraaniga), wc pott (kas lammutada alt naabrite lage või mitte ja kas nad on nõus, kas selline, pott, mille loputussüsteem on seina sees või siis mitte) ja vann (mis mõõdus, mis kuju, mis funktsioonidega) jne jne jne.  

Ma kujutasin ette, et see on hästi lihtne, lähen eelarvega poodi, vaatan mis meeldib ja siis ostan ära. Nagu ikka, ostmine ei ole ju keeruline! Kõige hullem variant pidi minumeelest olema see, et tarneaeg on 2-3 nädalat. Aga ei, see ei ole kõige hullem. Kõige hullem on see, et kui on kindel soov siis ei ole seda kõige lihtsam teostada, sest selliseid asju ei pruugi poes olla. Nimelt tahan ma teha halli vannituba, kus on osad seinad krohvitud. Plaadi suurus peab olema 100*100. Selles osas veenis mind Hanna ja see on väga lahe idee, olen selle mõttega täiesti sinapeal. Aga mida ei ole on hall plaat, vähemalt selline hall nagu ma ette kujutan. Plaate on müügil igasuguseid – heleroosat lilledega, tumeroosat lilledega ja lilledeta, vana roosat mustriga ja mustrita, lillakas roosat, punakas roosat, lihtsalt roosat, roosat varjundiga ja jada jada. Aga tumedat  halli plaati ei ole. Ma ei anna veel alla.

Kuna kaks aastat tagasi tegime ema juures vannitoaremonti siis on mul mõningane ettekujutus kogu protsessist olemas. Ja toona oli mul idee, teha pruun-beež lahendus. Tegimegi  ja näeb väga lahe välja. Mulle siiamaani meeldib. Ja mida ma siis poes nägin, need samad plaadid on siiamaani müügil ja nad on siiamaani kõige normaalsemad. Ma ise arvasin, et ka ehitusmaailmas kahe aastaga nii mõndagi võiks muutuda aga tundub et mitte. Ma ei osta ju samu plaate mis mu emmel. Ma ei anna veel alla, sest ma pole piisavalt vaeva näinud.

Ja kui ma halli ei saa siis … Everything Should Be Black :D

Siin ülevaade vahepeal toimunust

Vannitoa ja köögi vaheline sein

Esiku lae areng

Endine sein

Endist pliidi asukohta pole vist raske määrata

Klaver otsib ikka veel kodu

Uus magamistoa ukseava

Kinni müüritud magamistoa ukseava

Tee nii palju kui võimalik ise!

Jah, just sellist soovitust kuulen päris tihti. Enamasti ma tunnen ennast soovituse vastuvõtmise hetkel hästi pisikesena ja sees väike inxu  karjub, et kas te ei näe, et ma olen pisike majandustüdruk, kes ei ole arhitekt ja ehitaja. Seega on minu soovitus teile hoopis selline (naised mehed eraldi, et oleks ausam):

Kui sa oled Naine, siis tee nii palju kui võimalik ise:

1. Kui Sul on mees kes kõike teha oskab ja ka ära teeb
2. Kui Sul on pangas head suhted ja topelteelarve, et saaksid vigadeparanduse materjalikulu korstnasse kirjutada
3. Kui Sul on Facebookis 1000 sõpra, kellest 70% on mehed, keda saad sõnaotseses mõttes ära kasutada. Julmalt!

Kui sa oled Mees, siis tee nii palju kui võimalik ise

1. Kui Sul on erialane haridus
2. Kui Sul on naine, kes sind sunnib (punkt 1 peab ikka täidetud olema!
3. Kui  on aega 10 aastat (eeldatavasti on siis ka punkt 2 täitmata).

Kõikidel muudel juhtudel las teevad need kes oskavad!

Minu sõbranna Hanna ütles väga õigesti „Mul on hea meel, et on olemas vähemalt üks majandusteadlane, kes ei arva, et ta on ka sisearhitekt“. Ja Hanna on minu sisearhitekt ja ma olen selle üle äraütlemata õnnelik. Ma ei hakka jooniste tegemisest ja elektriplaanidest rääkimagi aga mis peamine ta kuulab mind. Näiteks rääkisin ma täiesti muuseas, et jube mõnus on kui akna all on kraanikauss (nagu Tüves); täiesti teises vestluses rääkisin ühest itaaliapärasest lauast mida olin kuskil näinud ja millel on Itaaliaga tõenäoliselt sama palju ühist kui minul pessimismiga. Hanna jättis need asjad meelde ja pani need kaks asja kokku. Geniaalne. 

Vaade kolmandalt korruselt kui nad põrandasse augu teevad

Aga minu loo moraal ei ole selles, et ära tee. Loomulikult tee ja täiega! Küünarnukkideni tuleb sees olla, sest just sellest saab sisse õige fiilingu. Mina saan hakkama hinnapakkumiste, hinnaläbirääkimiste, koristustööde ja tapeedi võtmisega. Kuna oma igapäeva töös istun ma 85% ajast laua taga ja vaatan ekraani siis tapeedi võtmisest sai minu uus lemmiktöö. Totaalne väljalülitumine, vahid seina ja seda kuidas see vanast kraamist puhtaks saab. Umbes sama tunde olen ma saavutanud asjade äraviskamisaktsioonist mõned kuus tagasi. Muss peab hea olema ja entusiasmi peab jätkuma ka mõnes ületunniks. Suured tänud Kädile, kellel lasin teraapia raames kaks päeva kraapida. Kädi kuldsed sõnad „Mul on juba parem!“. 

Koristustalgud

Kui sa tahad laamendada.

Saaremaa VESI

No ei tea kust alustada

Otsustasin toa ära koristada. Kõik nii sassis. Kuidas saada lahti umbes 20 kuupmeetrist ebavajalikest asjadest? Tuleb korraldada talgud! 

Aga talgute tegemisel jätsin ma arvestamata kõige olulisema asjaga, nimelt korraldasin talgud pikanädalavahetuse laupäeval. Kõik normaalsed inimesed on siis linnast ära. 

Aga õnneks tuli mulle appi Jaanus, Arsi ja Liis ning kaks noort kooliõpilast. Kadri käis ka läbi aga kuna ta sai aru, et ta on piisavalt tümsa siis piirdus tema talgutegevus mõnusate naljade ja heade soovidega. Selline paras meeskond. Kui oleks rohkem olnud siis poleks ma ise midagi laamendada saanud, siis ma oleks ainult käske ja keelde  saanud jagada. Sest ükskõik kui tubli talguline sul ka pole, teeb ta midagi sellist, mis sind natuke hulluks ajab. Näiteks võtab korralikult kõrvale pandud kirjutuslaua ja viskab aknast alla või siis vanaaegse voodi ja viskab selle ka aknast alla või siis võtab tugitooli seest istumise osa ja viskab selle aknast alla (tugitooli ju ei tohtinud visata aga keegi ei öelnud, et seda ei või natuke lammutada) jne. 

Laamendamist alustasime Jaanusega kahekesi. Maja ette akna alla tellisin konteineri ja esialgne plaan oli asjad aknast visata. See oli vähemalt minu esialgne plaan. Jaanus püüdis mind ikka mõistusele tuua, et ma „aasta naabri“ tiitlist ilma ei jääks. Tõenäoliselt jäin! Igatahes alguses ma viskasin…kuidas nüüd öelda… ettevaatlikult. Aga mingist hetkest juba üsna valimatult ja kogu kalamaja kajas. Kalamaja Kaja...nii ilus sõnapaar. 

Onule meeldis ka reisimine, ilmselgelt

Taara väljanäitus

Oli sellel tüübil ikka staffi ja hobisid. Mis me siis leidsime. Kõigi maailma eelduste kohaselt ajas ta puskarit, sest mitte kuidagi moodi ei oska ma seletada, miks muidu peaks ühel mõistlikul inimesel olema umbes 1000 pudelit köögi kapis, köögi põrandal, vannitas vanni all, magamistoa kapis, kamorkas ja puhvetile asetatud. Ka pliit annab ainu, et seal oli kas kõvasti borši keedetud või siis midagi kangemat.

Peale selle meeldis minu kallile eelkäijale eesti keel (ta õppis seda läbi mitme aastakümne); relvad (ta püüdis endale ühe sellise ise valmistada); elektroonika (ta oli kogu Punase Ret-i laojäägid endale koju vedanud); muusika (klaver?!? ja lindid); televisioon (umbes 300 VHS-i); kalapüük (surnud kalad akvaariumis ja asjaarmastaja kalamehe varustus, lisaks mõni raamat kaladest) ja veel tuhat muud asja, mille osas ta ei olnud veel otsustanud kas talle need meeldivad või mitte, alles tuleb ikka hoida. 

Vaata ette mida sa jood!

Talgute puhul on see alati väga tore, et koguaeg on lõbus. Kogu aeg! Palju jagati ka õpetussõnu. Näiteks oli Arsi regulaarselt seda meel, et KÕIK tuleb ära visata, mitte midagi pole mõtet alles jätta „Kuhu sa need asjad paned“, „ Sul ei ole seda vaja“, „ Kuule ole normaalne“. Samas oli tasakaaluks Jaanus, kes arvas, et mõnest asjast võib veel asja saada, „Kle ma võtan selle püssi endale“ (ma tõesti ei tea mis ta sellega peale hakkab) või siis „Sellest asjast võib veel asja saada“. Ja mina seal vahel siis, et mida võtta ja mida jätta.

Leiuga eputamas

Leid

Vastu võtmas tähtsaid otsuseid

 Aga tõepoolest mida vähem asju seda lihtsam. Ma jätsin endale ühe kastitäie retrostaffi (punase telefoni, mummudega topsid, vahvlimasina jms) ja hea lapsena pesin ära kõik Aleksandri nõud ning sorteerisin ära, need lähevad Taaskasutusse. Vana hea mööbel läks ema majja ja kunagi sügisel vaatan mis sellest saab. Osad asjad jätan endale aga osadele hakkan oma kodu otsima.

Retrostaff

Aknast loopimisega on ka veel lisaks alt naabrite viha aspektile oluline tähelepanek. Asju peab loopima nii, et ise järgi ei läheks. Mina konkreetselt kolmel korral tundsin, et mõni raskem kraam mind endaga kaasa veab. Poisid selle üle ei kurtnud aga ma ise arvan, et nad lihtsalt ei julgenud kurta. Nad on ju ikkagi poisid.

Mängime nii ....

...et aknast välja ei kuku

...et töötan õiges firmas

Kohe näha...

Ju mulle tundus, et kõige enam sassis on põrand

Arsi on hoos

ja valmis poseerima

Ma kohe teadsin, et kõige keerulisem lugu saab olema vanniga ja potikesega. Viimasega mitte siis seepärast, et see raske oleks. Raske on ta küll aga mitte füüsiliselt. Aga C tähega Carel sai sellega superhästi hakkama ning me väljastasime talle isegi medali. Ta oli selle igati ära teeninud. Arsi palus vannipildid nii teha, et tunduks nagu tema ka tassiks aga tegelt ta ei tassinud. Ta andsi samaaegselt juriidilist nõu kuidas toimida koritori seinte ja uksega, mis kriimustada said. Pagana vann!

Vannimõnud

 Taaskasutus on huvitav asi! Meie nägime mõne asja konteinerisse saamisega kõvasti vaeva ja siis tulid taaskasutusvennad ja vinnasid vanni (nagu see ei kaaluks midagi) üle konteineri tagasi maha ja vedasid värava taha. Kusjuures nad on väga viisakad. Ma palusin, et nad midagi vedelema ei jätaks ja üks neist ütles „Proua, teie ärge muretsege, meile tuleb kohe auto järele“. Organiseeritud värk ikka, mitte niisama. Aga Proua?!?, ma ise arvasin, et olen vanem naisterahvas auto ja korteriga aga Proua!?!.

 

Päeva lõpuks oli kõik valmis. Konteiner oli kraami täis ja tuju hea. See oli tore päev!

Tervist!