Otsustamine

Helene aprillis retrostaffiga 

 

Mul käis külas Helene ja ütles, et oot kaua ma siin käinud pole kuu või. Ja nii ongi. Helene käis Kalamajas kuu tagasi, istus minuga aknalaual (puud ei olnud veel lehes ja Stenbocki maja oli meil justkui peopeal) ja jõi värskelt pressitud apelsinimahla (esimene soolaleivakink). Mul ei lähe meelest tema „tulemine“. Ta nägi toonases sassis toas nii õrn ja kena välja, selline nagu natuke eksinud. 

Igatahes on kuu möödas ja muutnud pole tegelikult mitte midagi ja samas kõik. Lammutustöödega oleme nüüd ühelpool, valmis on ehitatud „luukere“, nüüd tuleb hakata sisuga tegelema. 

Mulle meeldib öelda selliseid asju „Kui ma oleks teadnud, et haige on nii nõme olla ma poleks haigeks jäänudki“ jne ja praegu peaks ütlema, et oleks ma teadnud, et see kõik nii keeruline siis ma poleks alustanudki…aga nii ei ole. Ma teeks seda iga kell uuesti. 

Aga mis siis raske on. Raske on asjade ajatamine (ma ei tea kas selline sõna ka päriselt olemas on). Ehk siis õigete meeste õigel ajal õigesse kohta saamine. Hetkel olen punktis kus ehitusmees ootab elektrimehe taga, et kui viimane pole oma töödega ühele poole saanud siis ei saa ehitusmees midagi teha. Ma ei tea kuidas ma seda ette ei osanud näha, päriselt ka. Juba ette tean, et maaler hakkab kunagi ootama akne mehe taga ja et maaler ootab ka põranda mehe järgi ja vastupidi. Ehk siis kõik asjad/mehed on omavahel seotud. Üsna loogiline, vist. 

Hetkel on suurprojekt vannituba. Selleks, et saaks vannitoa ehitustöödega tegeleda on vaja otsuseid. Sellised elementaarseid, et millised saavad olema plaadid (mis mõõdus, mis värvi, millise pinnaga, kas kare või sile, kas mustriga või ilma mustrita), kraanid ja segistid (mis firma omad, millise kujuga, termostaadiga või ilma), kraanikauss (kas süvistatud, mis kujuga, kas sobib väljavalitud kraaniga), wc pott (kas lammutada alt naabrite lage või mitte ja kas nad on nõus, kas selline, pott, mille loputussüsteem on seina sees või siis mitte) ja vann (mis mõõdus, mis kuju, mis funktsioonidega) jne jne jne.  

Ma kujutasin ette, et see on hästi lihtne, lähen eelarvega poodi, vaatan mis meeldib ja siis ostan ära. Nagu ikka, ostmine ei ole ju keeruline! Kõige hullem variant pidi minumeelest olema see, et tarneaeg on 2-3 nädalat. Aga ei, see ei ole kõige hullem. Kõige hullem on see, et kui on kindel soov siis ei ole seda kõige lihtsam teostada, sest selliseid asju ei pruugi poes olla. Nimelt tahan ma teha halli vannituba, kus on osad seinad krohvitud. Plaadi suurus peab olema 100*100. Selles osas veenis mind Hanna ja see on väga lahe idee, olen selle mõttega täiesti sinapeal. Aga mida ei ole on hall plaat, vähemalt selline hall nagu ma ette kujutan. Plaate on müügil igasuguseid – heleroosat lilledega, tumeroosat lilledega ja lilledeta, vana roosat mustriga ja mustrita, lillakas roosat, punakas roosat, lihtsalt roosat, roosat varjundiga ja jada jada. Aga tumedat  halli plaati ei ole. Ma ei anna veel alla.

Kuna kaks aastat tagasi tegime ema juures vannitoaremonti siis on mul mõningane ettekujutus kogu protsessist olemas. Ja toona oli mul idee, teha pruun-beež lahendus. Tegimegi  ja näeb väga lahe välja. Mulle siiamaani meeldib. Ja mida ma siis poes nägin, need samad plaadid on siiamaani müügil ja nad on siiamaani kõige normaalsemad. Ma ise arvasin, et ka ehitusmaailmas kahe aastaga nii mõndagi võiks muutuda aga tundub et mitte. Ma ei osta ju samu plaate mis mu emmel. Ma ei anna veel alla, sest ma pole piisavalt vaeva näinud.

Ja kui ma halli ei saa siis … Everything Should Be Black :D

Siin ülevaade vahepeal toimunust

Vannitoa ja köögi vaheline sein

Esiku lae areng

Endine sein

Endist pliidi asukohta pole vist raske määrata

Klaver otsib ikka veel kodu

Uus magamistoa ukseava

Kinni müüritud magamistoa ukseava