Koristustalgud

Kui sa tahad laamendada.

Saaremaa VESI

No ei tea kust alustada

Otsustasin toa ära koristada. Kõik nii sassis. Kuidas saada lahti umbes 20 kuupmeetrist ebavajalikest asjadest? Tuleb korraldada talgud! 

Aga talgute tegemisel jätsin ma arvestamata kõige olulisema asjaga, nimelt korraldasin talgud pikanädalavahetuse laupäeval. Kõik normaalsed inimesed on siis linnast ära. 

Aga õnneks tuli mulle appi Jaanus, Arsi ja Liis ning kaks noort kooliõpilast. Kadri käis ka läbi aga kuna ta sai aru, et ta on piisavalt tümsa siis piirdus tema talgutegevus mõnusate naljade ja heade soovidega. Selline paras meeskond. Kui oleks rohkem olnud siis poleks ma ise midagi laamendada saanud, siis ma oleks ainult käske ja keelde  saanud jagada. Sest ükskõik kui tubli talguline sul ka pole, teeb ta midagi sellist, mis sind natuke hulluks ajab. Näiteks võtab korralikult kõrvale pandud kirjutuslaua ja viskab aknast alla või siis vanaaegse voodi ja viskab selle ka aknast alla või siis võtab tugitooli seest istumise osa ja viskab selle aknast alla (tugitooli ju ei tohtinud visata aga keegi ei öelnud, et seda ei või natuke lammutada) jne. 

Laamendamist alustasime Jaanusega kahekesi. Maja ette akna alla tellisin konteineri ja esialgne plaan oli asjad aknast visata. See oli vähemalt minu esialgne plaan. Jaanus püüdis mind ikka mõistusele tuua, et ma „aasta naabri“ tiitlist ilma ei jääks. Tõenäoliselt jäin! Igatahes alguses ma viskasin…kuidas nüüd öelda… ettevaatlikult. Aga mingist hetkest juba üsna valimatult ja kogu kalamaja kajas. Kalamaja Kaja...nii ilus sõnapaar. 

Onule meeldis ka reisimine, ilmselgelt

Taara väljanäitus

Oli sellel tüübil ikka staffi ja hobisid. Mis me siis leidsime. Kõigi maailma eelduste kohaselt ajas ta puskarit, sest mitte kuidagi moodi ei oska ma seletada, miks muidu peaks ühel mõistlikul inimesel olema umbes 1000 pudelit köögi kapis, köögi põrandal, vannitas vanni all, magamistoa kapis, kamorkas ja puhvetile asetatud. Ka pliit annab ainu, et seal oli kas kõvasti borši keedetud või siis midagi kangemat.

Peale selle meeldis minu kallile eelkäijale eesti keel (ta õppis seda läbi mitme aastakümne); relvad (ta püüdis endale ühe sellise ise valmistada); elektroonika (ta oli kogu Punase Ret-i laojäägid endale koju vedanud); muusika (klaver?!? ja lindid); televisioon (umbes 300 VHS-i); kalapüük (surnud kalad akvaariumis ja asjaarmastaja kalamehe varustus, lisaks mõni raamat kaladest) ja veel tuhat muud asja, mille osas ta ei olnud veel otsustanud kas talle need meeldivad või mitte, alles tuleb ikka hoida. 

Vaata ette mida sa jood!

Talgute puhul on see alati väga tore, et koguaeg on lõbus. Kogu aeg! Palju jagati ka õpetussõnu. Näiteks oli Arsi regulaarselt seda meel, et KÕIK tuleb ära visata, mitte midagi pole mõtet alles jätta „Kuhu sa need asjad paned“, „ Sul ei ole seda vaja“, „ Kuule ole normaalne“. Samas oli tasakaaluks Jaanus, kes arvas, et mõnest asjast võib veel asja saada, „Kle ma võtan selle püssi endale“ (ma tõesti ei tea mis ta sellega peale hakkab) või siis „Sellest asjast võib veel asja saada“. Ja mina seal vahel siis, et mida võtta ja mida jätta.

Leiuga eputamas

Leid

Vastu võtmas tähtsaid otsuseid

 Aga tõepoolest mida vähem asju seda lihtsam. Ma jätsin endale ühe kastitäie retrostaffi (punase telefoni, mummudega topsid, vahvlimasina jms) ja hea lapsena pesin ära kõik Aleksandri nõud ning sorteerisin ära, need lähevad Taaskasutusse. Vana hea mööbel läks ema majja ja kunagi sügisel vaatan mis sellest saab. Osad asjad jätan endale aga osadele hakkan oma kodu otsima.

Retrostaff

Aknast loopimisega on ka veel lisaks alt naabrite viha aspektile oluline tähelepanek. Asju peab loopima nii, et ise järgi ei läheks. Mina konkreetselt kolmel korral tundsin, et mõni raskem kraam mind endaga kaasa veab. Poisid selle üle ei kurtnud aga ma ise arvan, et nad lihtsalt ei julgenud kurta. Nad on ju ikkagi poisid.

Mängime nii ....

...et aknast välja ei kuku

...et töötan õiges firmas

Kohe näha...

Ju mulle tundus, et kõige enam sassis on põrand

Arsi on hoos

ja valmis poseerima

Ma kohe teadsin, et kõige keerulisem lugu saab olema vanniga ja potikesega. Viimasega mitte siis seepärast, et see raske oleks. Raske on ta küll aga mitte füüsiliselt. Aga C tähega Carel sai sellega superhästi hakkama ning me väljastasime talle isegi medali. Ta oli selle igati ära teeninud. Arsi palus vannipildid nii teha, et tunduks nagu tema ka tassiks aga tegelt ta ei tassinud. Ta andsi samaaegselt juriidilist nõu kuidas toimida koritori seinte ja uksega, mis kriimustada said. Pagana vann!

Vannimõnud

 Taaskasutus on huvitav asi! Meie nägime mõne asja konteinerisse saamisega kõvasti vaeva ja siis tulid taaskasutusvennad ja vinnasid vanni (nagu see ei kaaluks midagi) üle konteineri tagasi maha ja vedasid värava taha. Kusjuures nad on väga viisakad. Ma palusin, et nad midagi vedelema ei jätaks ja üks neist ütles „Proua, teie ärge muretsege, meile tuleb kohe auto järele“. Organiseeritud värk ikka, mitte niisama. Aga Proua?!?, ma ise arvasin, et olen vanem naisterahvas auto ja korteriga aga Proua!?!.

 

Päeva lõpuks oli kõik valmis. Konteiner oli kraami täis ja tuju hea. See oli tore päev!

Tervist!