Mul oli tänase päeva puhul
plaanis kirjutada pikk ja ülevaatlik lugu. Aga kell on palju, pikk
nädalavahetus on seljataga, seega teen kiirelt.
Täna on väga eriline päev. Täna,
täpselt aasta tagasi astusin üle notaribüroo läve. Selg ei olnud sirge, pea ei
olnud kammitud. Ma olin väsinud. Ma olin ootamisest nii väsinud, et maakler
küsis üllatunult, kas sa maganud ka oled. Ei! Mina, kes ma magan ideaalselt
kasvõi Mutant Discol, ei saanud sellel kahel nädalal, mis tundus nagu kaks aastat,
peaaegu üldse. Mul oli sees pabin, et midagi võib nässu minna. Ma pole ennast
mitte kunagi muretsejaks pidanud, aga mul oli vaja 7 asja ennem korda saada kui
müüja ümber mõtleb (mida ta umbes kahel kuni kaheksal korral ka tegi). Mõistsin,
et kui sellel kahel nädala midagi metsa läheb, siis ... ma isegi ei taha
mõelda, mis siis oleks olnud. Täitsa teine elu, ilmselt.
Nädal peale notarit sõitsin
Kaheks nädalaks Vietnamisse. Mul oli hea meel, et sain kogu sellest trallist
ennast täitsa välja lülitada. Teadsin, et kui tagasi tulen, on mul projekt, mis
vajab lahendamist ja kus minul on roll. Ma ei oodanud Eestisse tagasi tulemist,
Vietnam on selleks liiga võluv. Aga koju oli hea tulla. Ka juba seetõttu, et
oli kevad.
Täna ma korteri sünnipäeva ei pidanud.
Ametlikult vähemalt mitte. Küll on aga toimunud mitteametlikke kokkusaamisi.
Seda nii mängu-, filmi- kui ka jutuõhtutena. Mis sest et esimest kahte me
pole kunagi teinud, see tähendab, et mänginud ei ole ja filme pole
vaadanud...vähemalt siis mitte kui on olnud ametlik mängu- ja/või filmiõhtu.
Küll aga oleme auga hoidnud kõrgel jutuõhtute lippu.
 | |
| Ma panin tüdrukule nimeks Marianne. Nüüd ütlen talle igal hommikul Tere Marianne. Marianne leidis täna endale kindla koha, koha elus. |
Täna oli, sünnipäeva
puhul, tööpärastlõuna. Väike Siim ja Rainer tulid külla, võtsid kaasa tööriistad,
hea tuju, paar õnnestunud nalja ja entusiasmi. Mina kostitasin neid
makaronidega (maakeeli Pasta Carbonara), Nele jäätise ja küpsistega. Mis me
õppisime? Naistel ei tohi lasta mõõta pildikõrgus-laius parameetreid; hea
sõbraga ei tohi minna koos keldrisse (Siim tegi nalja ja ehmatas mind; mina
lõin endale ise võtmega vastu hammast); Ott Lepland on Aasta mees, või oli see
Koit Toome ja Birgit Õigemeel tutvus oma uue peikaga aasta alguses, aga päris
ühise kodu ostsid nad alles paar kuud tagasi (trikiga) (Siim luges AnneStiili)
ning kindlapeale õppisime seda, et meie Nelega oleme Pipid.
Kallid Sõbrad. Kõigile supersuur
tänu, kes sellel aastal on jaksanud ära kuulata mu lood kipsist, kruvist,
aknaklaasist, puituksest, põrandaõlist, nefriidi rohelisest, valgustitest, radikavärvist,
vannisegistist, kamorkariiulist ja korteriühistust. Nüüd räägin päiksevarjudest
seintel, sokkis üle laudpõranda kõndimisest, vannimõnudest, laupäeva hommikutest
ja kohvilõhnast, iseparandatud fonolukust, öökapiraamatutest ja kodusoojusest.
 |
| "Oota, ma logistan siin selle telefoniga, äkki saad siis sisse?!" |
 |
| "Eih, pean ikka alla lippama". AGA nüüd enam ei pea, parandasin ära. Täitsa ise. Pipi, mitte Annika ikkagi :) |
Ootan Teid külla, nagu alati.
