Täna on esimene september! Sõitsin hommikul autoga läbi linna ja mind võlus see pidulikkus - lapsed lillede, vanemad tortide ja politsei manitseva pilguga. Kõik on paigas. Kahju ainult, et töökaaslane Kaupo ei lubanud ühte kikiga esimese klassi juntsut pildistada…
Täna On Esimene September! Elan emmega vähemalt neli nädalat veel ja siis on küll aeg käes, et ka mina suureks kasvaks. Täna on esimene september ja võin öelda, et otsad hakkavad kokku jooksma – põrandamees Kalle alustas jälle põrandate korrastamisega, aknamees alustab akende paigaldamisega mõne päeva pärast; põrandaliistumees on laskevalmis ja maaler triigib värvirulli. Kõik on kontrolli all. Nii äge, ma olen kõhtu saanud jälle selle armumisele sarnaneva tunde. Tuleb ka päev kui ma oskan rääkida muust kui ehitusest, ma olen ikkagi tüdruk ja küll tulevad ka need tüdrukute teemad, ärge muretsege.
Ahjaa! KLAVER. M Ü Ü D U D ! Klaver sai endale uueks omanikuks Henri (kes elab kolmandal korrusel ja seda mitte minu majas!) ja mul on selle üle äraütlemata hea meel. Superajastus, päev enne põranda Kalle kampäkki; see tonnine monstrum oleks lihtsalt nii jalgu jäänud, et keegi ehitajatest oleks mulle raudselt kätega kallale tulnud. Aga klaveri kolimine on lõbus! Mina värbasin kaasa töökaslase Lauri ja sõber Siimu, Henril oli kaasas vend Noel, sõber T. ja autojuht. Tipphetk oli siis kui Noel läks välisuksele vaatama, kas auto on tulnud ja ütles „Nooh Henri, kõva orkunn sul küll, kus auto on?“. Me hetkeks kõik mõtlesime, et auto ei tulegi ja klaver tuleb teisele korrusele tagasi tassida. Ma nägin seda meeleheidet teiste pilkudes (eriti Siimu, kes nonstop torises) ja ka seda kuidas klaver sünnipäevalaulu saatel 37 korda meetri kõrgusele tõsteti (umbes-täpselt nii vana klaveriga on tegemist). Ok, ma natuke liialdan ka :)Olge tublid ja nautige septembrikuud, eriti märgake värve
No comments:
Post a Comment