Koeraarmastus

Olen terve oma elu endale tahtnud koera. Mäletan, kuidas ma kümme esimest eluaastat iga jõul ennast maga nutsin, sest Jõuluvana oli mind jälle alt vedanud. Ma tahtsin koera nii väga, et ma lõpuks valetasin kõikidele oma koolikaaslastele, et mul on kodus koer, kelle nimi on Lessi (sellel ajal oli Lessi raamat ja filmid ülipopid, popim kui Facebook praegu). Lõpuks ma ta ka sain. Peppi. Ma ei mäleta mida ma eile sõin, aga ma mäletan kuidas ta meie koju tuli ja ma mäletan selgelt seda tunnet, kui ta esimese öö minu voodis magas. Peppi tuli meie koju koerte varjupaigast, seda lihtsalt põhjusel, meil oli seal käpp sees. Enne Peppi leidmist käisime varjupaigas ka teisi koeri vaatamas. Minu koeraarmastus oli pisut ebarealistlik. Ühel korral püüdsin veenda oma peret võtma koera, kes mind käest näksas (lisaks sellele oli ta üheksa aastane, kummaliselt inetu välimusega ja lastevihkaja) ja teisel korral koera kellel oli kolm jalga. Ilmselgelt sai tõestust, et armastus on pime.

Koeralugudest mul puudust ei tule. Näiteks jäeti mind pisikesena Õismäe Kullerkupu poe ukse taha ootama (siis olid teised ajad) ja kui ema välja tuli, nägi ta minestavaid mutikesi ja appikarjuvaid noori emasid, keegi ei julgenud ennast liigutada; mina väänasin rahulikult ukse taha ketti pandud rotveileri nina. Kreekas puhkusel olles palus minu sõbranna Helene, et ma ei laseks hulkuvatel koertel ennast närida (see oli osa mängust) ja ettevõtte suvepäevadel hüppas mulle kallale suur Huski, kellel olid õnneks nürid hambad ja pääsesin „ainult“ väga korraliku muljumissinikaga. Olen korduvalt koerte kaklustele kättpidi vahele läinud, ühel korral lükkasin suurele koerale käe kurku, et oma Peppi sealt kätte saada. Mina pääsesin ehmatuse, Peppi tükiga tagumikust. Pulmadeks saab terveks, lohutasin teda arsti kabinetis. Nalja ta ei mõistnud, ilmselt valu pärast. 

Oma täiskasvanu elus pole mul koera olnud. Põhjused on erinevad, kuid hetkel need, et minu koeraarmastus on realistlik. Ma ei saa võtta endale lastevihkajast näksijast kolmejalgset koera, sest mul ei ole temaga tegelemiseks piisavalt aega. Ma ei taha, et ta oleks päevad läbi üksi kodus, mossitaks ja ootaks.

Samas on minu usk kõikuma löönud. Mul oli hiljuti käsil pilootprojekt. Minu hoole alla oli antud pisike 2600 grammi kaaluv seitsme aastane Moskva Toi Terjer. Lõpuks jäi mulle ta tõug ka meelde, mis on hea, sest ühel korral mu käest tänaval küsiti, et oi nii nunnu koer, aga mis tõugu ta on? Krants, valetasin. „Tõesti, krants?!, näeb nii tõukoera moodi välja“. Mina: „Jah, ei, krants!“. Mul oli lihtsalt piinlik öelda, et ma ei hooli ta tõust, ma hoolin sellest, et ta liputab saba kui ma talle hambaid näitan (naeratan), et ta kilkama hakkab kui ma koju tulen, et ta hommikul kaissu tuleb kui ma kutsun ja et ta hindab seda armastuse asja mida ma talle pakun. Tema pilgust on juba natuke isegi näha, et kuulge lõpetage ära, see armastuse asi on tore aga ma olen juba veitsa vässu sellest. Ma läheks natsaks koju tagasi, saaks legomeestega vastu pead ja puhkaks sellest nunnutamisest.

Tulnukkoer Kuki ja kaks tüdrukut. Kalamaja esik 2012.

Aga suur küsimus. Kas on võimalik hoolitseda koera eest nii, et ta tunneks, ennast esmatähtsana, ja et ta maha ei pissiks suurest hädast. On, ja ei ole ka. Ma sõitsin iga lõuna autoga koju, et teda välja lasta, sest tal on pähkelpõis ja ilmselt larbib ta vett päris korralikult. Oluliselt rohkem pidin oma käike läbi mõtlema, aga tuleb siiski tunnistada, mitte midagi pole jäänud tegemata, ja koer oli ka õnnelik. Kõik on lihtsalt planeerimise küsimus. Seega olen koeramõttele oluliselt enam avatud.

Kui ta minu ellu peaks tulema, ma annan meile selle võimaluse.