Aprill.

Mul oli tänase päeva puhul plaanis kirjutada pikk ja ülevaatlik lugu. Aga kell on palju, pikk nädalavahetus on seljataga, seega teen kiirelt.  

Täna on väga eriline päev. Täna, täpselt aasta tagasi astusin üle notaribüroo läve. Selg ei olnud sirge, pea ei olnud kammitud. Ma olin väsinud. Ma olin ootamisest nii väsinud, et maakler küsis üllatunult, kas sa maganud ka oled. Ei! Mina, kes ma magan ideaalselt kasvõi Mutant Discol, ei saanud sellel kahel nädalal, mis tundus nagu kaks aastat, peaaegu üldse. Mul oli sees pabin, et midagi võib nässu minna. Ma pole ennast mitte kunagi muretsejaks pidanud, aga mul oli vaja 7 asja ennem korda saada kui müüja ümber mõtleb (mida ta umbes kahel kuni kaheksal korral ka tegi). Mõistsin, et kui sellel kahel nädala midagi metsa läheb, siis ... ma isegi ei taha mõelda, mis siis oleks olnud. Täitsa teine elu, ilmselt. 

Nädal peale notarit sõitsin Kaheks nädalaks Vietnamisse. Mul oli hea meel, et sain kogu sellest trallist ennast täitsa välja lülitada. Teadsin, et kui tagasi tulen, on mul projekt, mis vajab lahendamist ja kus minul on roll. Ma ei oodanud Eestisse tagasi tulemist, Vietnam on selleks liiga võluv. Aga koju oli hea tulla. Ka juba seetõttu, et oli kevad. 

Täna ma korteri sünnipäeva ei pidanud. Ametlikult vähemalt mitte. Küll on aga toimunud mitteametlikke kokkusaamisi. Seda nii mängu-, filmi- kui ka  jutuõhtutena. Mis sest et esimest kahte me pole kunagi teinud, see tähendab, et mänginud ei ole ja filme pole vaadanud...vähemalt siis mitte kui on olnud ametlik mängu- ja/või filmiõhtu. Küll aga oleme auga hoidnud kõrgel jutuõhtute lippu. 

Ma panin tüdrukule nimeks Marianne. Nüüd ütlen talle igal hommikul Tere Marianne. Marianne leidis täna endale kindla koha, koha elus.

Täna oli, sünnipäeva puhul, tööpärastlõuna. Väike Siim ja Rainer tulid külla, võtsid kaasa tööriistad, hea tuju, paar õnnestunud nalja ja entusiasmi. Mina kostitasin neid makaronidega (maakeeli Pasta Carbonara), Nele jäätise ja küpsistega. Mis me õppisime? Naistel ei tohi lasta mõõta pildikõrgus-laius parameetreid; hea sõbraga ei tohi minna koos keldrisse (Siim tegi nalja ja ehmatas mind; mina lõin endale ise võtmega vastu hammast); Ott Lepland on Aasta mees, või oli see Koit Toome ja Birgit Õigemeel tutvus oma uue peikaga aasta alguses, aga päris ühise kodu ostsid nad alles paar kuud tagasi (trikiga) (Siim luges AnneStiili) ning kindlapeale õppisime seda, et meie Nelega oleme Pipid. 

Kallid Sõbrad. Kõigile supersuur tänu, kes sellel aastal on jaksanud ära kuulata mu lood kipsist, kruvist, aknaklaasist, puituksest, põrandaõlist, nefriidi rohelisest, valgustitest, radikavärvist, vannisegistist, kamorkariiulist ja korteriühistust. Nüüd räägin päiksevarjudest seintel, sokkis üle laudpõranda kõndimisest, vannimõnudest, laupäeva hommikutest ja kohvilõhnast, iseparandatud fonolukust, öökapiraamatutest ja kodusoojusest.

"Oota, ma logistan siin selle telefoniga, äkki saad siis sisse?!"

"Eih, pean ikka alla lippama". AGA nüüd enam ei pea, parandasin ära. Täitsa ise. Pipi, mitte Annika ikkagi :)

Ootan Teid külla, nagu alati.