Nagu ütleb vanaisa „Numero UNO Ingriiiid!

Olen nagu kõndiv vastuolu. Rõõmsameelne, noor ja vallaline ja ostsin sellise korteri. Miks küll ometi? Aga just seepärast, et täpselt sellist ma tahtsin. Päriselt ka. Ainuke asi mis minu unistuste korteris oleks võinud veel olla on rõdu. Aga mul on megaägedad aknad ja seal saab ka päiksekiiri püüda. Olen seda juba korduvalt tõestanud. Aga miks siis vastuolu? On üldlevinud arvamus, et selliseid asju teevad inimesed koos, sest nii on n o r m a a l n e (ausõna mulle on nii öeldud „Oleks olnud normaalne…“). 

Et keegi ei saaks unustada kuidas kõik algas :) Väga normaalne, tuleb tunnistada!

Aasta tagasi püüdsin ma saada kodulaenu ja pangast öeldi, et on vaja lisataotlejat või käendajat, ma ei mäletagi kumba. Ma ütlesin, et mul ei ole kedagi ja sellepeale ütles mulle pangatädi, et aga ootame siis nii kaua kui teil on keegi. Maakeeli – tsikk, mine mehele! Mul ei ole pankade vastu muidu mitte midagi, nad teevad nii paljud asjad võimalikuks, aga see kord oli mul küll „mida!?!“. Kindlasti ei mõelnud ta seda nii aga mina kuulsin seda, mida on naljakas teistele edasi rääkida. Selektiivne arusaam asjadest :)

Just see üksi tegemine on kuidagi teemaks olnud viimasel ajal. Mõtlesin kohe, et see on piisavalt emotsionaalne teema, mis on vaja välja kirjutada. Olen pidanud viimasel ajal vastama sellistele küsimustele nagu kus siis peremees on, miks mees ei aita otsustada, kas mees ei saaks materjale tuua, mees saaks sellega ise hakkama ja (kõige lollim küsimus) kas sa tööl ka käi? Mis mõttes?!? :) Peale selle kahtlustan, et üks tüüp mõtles, et issand kui armas, et inimesed lasevad oma lapsel korteri asjaajamisega tegeleda. Selle andis mulle kinnitust ka üks kena noormees Tallinna vanalinnas, kes arvas, et ma olen alaealine või noh maksimaalselt 21. (21 ma olin peale seda kui ma kulme tõstsin). See oli loomulikult kompliment mulle, ma üldse ei nurise.

No ma ei häbene midagi küsida ka, eriti hästi on seda näha poes, kui meesmüüjad vaikselt turtsatavad. K-Raudas mind suunati lõpuks naismüüja juurde kuna „nii on teil mugavam“. No kurat, ma ostsin ainult tapeedileotusvedelikku, mis mugavust mul vaja on. Kui ma rikkaks saan siis ma teen naistele mõeldud ehitusfirma ja ehituspoe ja…kõike teen…naistele! 

Muideks ühes plaadisalongis kus olid naismüüjad ei olnud suhtumine parem. Vaatasime Hannaga plaate ja pidasime aru. Üks müüjatest ajas midagi hindadega sassi ja appi tõttas teine ning hakkas kõiki asju mis me ütlesime kirja panema. Hannaga on hea poes käia, ta jagab asja 100% ja ei lasku isegi lihtlabastesse vaidlustesse, mis on ilus ja äge. Ta teab, mis on ilus ja äge! Igatahes see müüja siis mingi hetk küsis, et Margus…aaa…kas tema on tellija jah (tegi sellist rõõmsat nägu sinna juurde veel). Hanna ütles väga snäppilt, EI, tellija on siin! Kena nais müüja ütles ah? aaa (ja ei teinud rõõmsat nägu, mu meelest pööritas nats silmigi). Ja mina ei saa aru, miks tellija ei või käia tennistega, närida nätsu ja teada plaatidest mitte midagi.

Mul ei ole siin mingit sügavmõttelist pointi! Mina ei tee seda korterit üksi. Mul on Hanna, ja mul on Margus ja teised. Mul on ema, kes käis korteris ja korrutas kui äge kõik on, mul on Helene ja Kädi, on Kadri, on fengshui sõbrad Inna, Katrin ja Piret, on kõike teadja isa, on värvide sõber Ljubtsik ja mööblisõber Eliis, on Ülle ja Erkki, on juba kõik läbiteinud Ilona, uute asjade fänn Arnika, vabakutseline meisterdaja Liis ja mõned poisid kes KA kõike teavad. 

Tahaks juba sisse kolida ja teile kõigile vägeva soolaleiva peo teha!

PS! Vannitoa halle plaate on ikkagi olemas ;)