Elu Bullerby külas, iga lapse unistus.

Mul on nii mitu teemat millest olen tahtnud juba ammu kirjutada. Aga selle kirjutamisega on nii, et kui tähtaega ees pole, siis ei juhtu ka enne tõelist inspiratsiooni puhangut mitte midagi. Või piisab ka sellest kui keegi torkab, et kle sa võiks ikka tihedamini oma blogisse kirjutada. See annab jälle motivatsiooni. Ja eks ma seda ju ikka iseendale ja oma sõpradele teen. Viimane postitus kodusoojusest sai nii vähe lugejaid, et ma kurtsin siirast muret ka Arsile. Mis ta ütles? Ta on Arsi, mis ta ikka ütles. Ütles, et Ingrid sa kirjutad kodusoojusest?, keda see huvitab!, kirjuta seksist!. Nii ütleski. Siga.

Ma ikka usun, et on veel mõned teemad, mis mu sõpradele korda lähevad. Näiteks see, millega me siin Kalamajas õigupoolest tegeleme. Jah, see on väga hea teema, sest minu käest küsitakse koguaeg, et aaa tore, aga millega sa siis muidu tegeled. No see on see selline küsimus, et kas mul on mingi tohutu hobi, või kuulun kuskile organisatsiooni või käin kirikus vms, ma ei tea mida nad mõtlevad, aga iga jummala kord mul on tunne, et peaks midagi valetama. Et kuidas muidu ma siin need päevad õhtusse veeretan, ise mitte midagi ei tee. 

Me elame Bullerby küla elu. Täiega. Alustades sellest, et hommikul kell 8 saame me Nelega maja ees kokku ja lähme koos tööle (nii väga tahaks kirjutada kooli, kõlab kuidagi paremini ... täiskasvanud inimesed saavad maja ees kokku, et minna koos tööle?... jala). Meil on kena komme. Kui saapaid hakkame jalga panema siis helistame. Või noh, enamasti helistab Nele. Ta veel siin kurtis, et tema võiks minna juba 7:50 välja, aga mina pole veel valmis. Muidugi ma pole valmis. Kes mind vähegi tunneb teab, et 7:50 (eeldusel, et start on 8:00) ma kuivatan juukseid, pesen hambaid, söön võileiba ja joon kohvi, pakin asju, teen voodit, otsin telefoni, panen riidesse ja teen veel mõnda asja, seda kõike samal ajal. Multitasking. 

 

Värvikas pilt. Mulle meeldib.

Mida Bullerby külas veel tehti? Käidi üksteisel külas. Seda Me Teeme. Kui on sõbrapäev, siis on sõbrapäev koos filmivaatamisega (mis sest et filmi ei vaadanud keegi), kui on Vastlapäev, siis sööme Hernesuppi (mina hetkel keedan ja paar päeva varem keedetud testsupp sai superhea, Arsi noogutab; võistlussupp sai ka, maitsesin). Ja kui me kelgud saame, siis lähme kelgutama. Kui on vaja tüdrukute juttu rääkida, siis selleks sobib kõige paremini  brunchitamine ja mulle meeldib öelda emakeeles „Laupäeval peab hommikusöök kestma kella neljani!“. No ja seda mitmel põhjusel. Üks neist võib olla superäge Mutant disco ja sellele järgnev Vabandus. Kui lõputust tantsimisest isu täis saab tuleb võtta paar telefonikõnet ja kogu kaader kokku saada, et siis sammud koos Kalamajja seada. Keegi ei tohi maha jääda. Koos tulime, koos lähme. (Väike quote nädalavahetuse allüürnikule „Ei, minu juurde sa teda ei too“ LOL)

Pean lausa uuest lõigust alustama. Loetlemine jätkub. Teatriõhtud. Nii teleteater kui päris teater. Minule tutvustati klassikat „Armastus kolme apelsini vastu“. Jah, ma ei ole seda varem näinud! Siis kui teie oma mummides Eesti peredes väljendeid kogu eluks õppisite (Ööd on meil mustad) vaatasin mina ei rohkem ega vähem kui Soome meelelahutusgiganti Speden Spelit. Ja üha raskemaks läheb mul tõestamine, et ma tegelikult ka olen eestlane. Aga päristeatrisse orkunnisin ma meid NO-sse. 

No ma youtubetasin ise ka vanadeaegade mälestuseks. Tsiisas! :)

Vabariigi Aastapäeval on meil ammuilma väljakujunenud traditsioon. Sellel päeval süüakse pannkooke, mida tuleb teha koos ja südamega. Kõiki asju peab meie külas tegema südamega. Kõiki. Me teeme asju südamega ja kogu südamest. Ja koos.